Vahtsõnõ aastakümme naas’ mul pääle niimuudu, et ollimi osa külärahvaga kuun. Ku kätte jõudsõ süäüü, lätsimi vällä, a rakette es lasõ. Tuu asõmõl kaimi taivast, miä oll’ esierälidselt tähine. Kavvõmbast kostu kül mõni pauk, a iks oll’ kuigi hulga rahuligumb ku hariligult vahtsõt aastat vasta võttõn. Tähti täüs taiva tulõvärk oll’ väega võimsa ja and’ luutust, et elo või vahtsõl aastakümnel mõistlikumbas minnä.
Katõkümneaastast inemist peetäs täüskasunus. Ma usu, et aastasaa katõkümnendile jõudminõ muut ka seol aol elävit inemiisi rohkõmb täüskasunus. Looda, et jääs veidembäs õnnõ hindä pääle mõtlõmist ja arvamist, et inemine om luudusõ kruun ja kõik käü tan elon õnnõ inemise ümbre.
Vast nakkasõ inemise kõrrast inämb arvu saama tuust, et taa suur pido ja pillerkaar, lõppõmalda majandusõ kasuminõ (luudusõ arvõlt) ei saa inämb kavva kestä. Lõpulda ei kasu tan maailman midägi. Ka inemine kasus katõkümne aastaga är suurõs ja pikembäs inämb ei kasu, süü ja võimlõ, pall’o tahat. Ku proovit edesi kassu, võit hindäle õnnõ kurja tetä.
Arvatas, et ku täht taivast satas, võit midägi suuvi ja tuu lätt täüde. Ku ma järgmäne kõrd sadavat tähte näe, soovi, et inemiisil olnu inämb aigu kaia tähti täüs taivast ja märgota tuu pääle, miä periselt mi jaos tähtsä ja mõistlik om.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja