«Kaevasin kraavõ kodumaa mulda
neiukõsõ südäme iist…»
Nigu tuun laulun kaibsimõ Jaanigõ kraavõ kodumaa mulda Rakvere maaparandusõn. Jaan üte, ma tõsõ kopa pääl. Mõlõmbal tull’ sügüse Vinne kroonut tiinmä minnä. Tol ilusõl 1958. aastaga suvõl oll’ mi tüüots Seidla kandin. Tuukõrd oll’ viil külän ilusiid tütärlatsi jalagõ segädä.
Egä puulpää simman ja peräst kinnu lüüdi tandsu ommukuni. Magasiva nu näitsiku lauda vai aida lakan värskide hainu pääl. Ehalkäümine oll’ moodun.
Ütsikun majan suu veeren, kost Jaan kraavikaibmisõgõ müüdä läts’, eläsi üts nõiamuur. Nõial oll’ väega illus tütär Elsa, musta päägõ, pruunõ silmigõ särtsäk neiu. Tä magasi aidalakan.
Ütel tandsupidul visas’ Jaan Elsalõ silmä pääle. Ka Elsalõ Jaan miildu – iks kinä sihvakas lokin päägõ nuurmiis, kiä kunagi es haisa viina vai tubaku perrä. Nätäl aigu kudrut’ Jaan Elsa kõrval aidalakan, inne ku teki alla lämmäle lubati. Ka es olõ Elsa lõdva püksikummigõ. Jaanil läts’ viil kõva nätäl, ku tedä «kauõmbõlõ» lubati.
Jaan oll krutskit täüs, tekse riista otsagõ tsõõri ümbre Elsa naba, tõmmas’ sis juti ala õigõ kotsa pääle ja ütel’: «Seos kõrras avitõs.»
Elsa, kiä Jaani puult tulitsõs kütet, läts’ maru vihatsõs. «Seo jääs sul saisma säidse nädälit ja säidse päivä,» ja lugi nõiasõna pääle.
Järgminõ õdak oll’ retel aida pääle tõmmatu ja luuk seestpuult haagin. Jaanil sinnä inämb asja es olõ.
Kolmõ päävä peräst tull’ Jaan mu manu, hindäl nägu pään ku upnul rotil. «Joba kolmas päiv sais. Sekäs tüütegemist ja naas valutõmõ kah viil,» kurtsõ Jaan.
«Poodi kõrval om tohtrijaoskund, vast saat säält api. Tegevä määntsegi süsti vai saagva maha,» lohuti ma Jaani.
Lätski Jaan tohtri manu. Lavva takan istsõ vanõmb tohtritädi, kõrval saisõ vibalik valgõ pääga õdõ. «Miä tüümihel ka kurta om?» tekse tohtritädi otsa valla. «Sais joba kolmandat päivä, sekäs tüütegemist ja naas valutõmõ kah,» kokut’ Jaan.
«Nuurmiis, tuu nüüd kül määnegi hädä olõ-i. Kae ku ei saisa inämb, sis om kehväste,» läts’ tohtril nägu naarulõ. Õelõ kõrval visas’ joba puna palgidõ pääle.
«Nõiatütär Elsa lugi sõna pääle ja ütel’, et saisma jääs tä mul säidse nädälit. Nii kavva ma kül vasta ei piä,» kokut’ Jaan edesi.
«No ku Elsa taa kotusõ är nõidsõ, sis om asi halvastõ,» läts’ tohtri nägu tõsitsõs. Tä otsõ vällä raamadu, et kaia, mis rohtu taa hädä vasta om.
«Süst… midä mi riigin ei olõ. Jääs õnnõ lämma piimä sihen leota kümme minutit,» ja saatsõ Jaani puuti piimä perrä.
Piim aeti lämmäs tuun kõvõran neeru-anuman. Õdõ pidi Jaani «asjapuu» kõvõras painutõmõ ja piimä sisse surumõ. A mis kõvõrõs es painu ja piimä seen es püsü, oll’ Jaani miheau. Õdõ veret’ näost ku ladvaupin, eski jala olli õhun. Tull’ vällä otsi kolmõliitrine mannõrg. Jaan saadõti puuti piimä manu tuuma. Vahepääl oll’ piim poodin otsa saanu. Õnnõs nägi Jaan poodi kõrval parmõ õlut libistämän, näil saisõ kõrval võrkkott piimäputlitõgõ. Jaan karas’ puuti, ostsõ kõgõ kallimbõ konjaki ja tekse parmõgõ vahetuskaupa.
Nüüd panti Jaan näogõ saina poolõ esi uma «asjapuud» mannõrgun leotõmõ. Õdõ saisõ kõrval, kell peon, ja võtsõ aigu. Joba ütsändäl minotil tundsõ Jaan, et midägi nätsätõs mannõrgu põhja.
«Näet, saigi nuurmiis hädäst valla,» ohas’ tohtri.
Õdõ oll’ nii õndsa näogõ, nigu olõs prõllaaigu surnu ello herätänü.
Tüü sai Seidlan otsa. Kolisimi tõistõ paika. Ku Jaanigõ säädsemi näitsikit külä pääle kaema, ütel’ Jaan: «Kaemi tassakõistõ, äkki eläs seon külän ka mõni nõid!»
«Nõid nõias, a sul ei massa pühäligu toimingu man tsurki,» nuumsõ ma Jaani.
Prisko Mart
Reimanni Hildegardi tsehkendüs