Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.
Eläjide süümine
Ma olõ nüüt jo õigõ hulka ilma müüdä tiirutanu ja egäsugutsit asju pruuvi saanu. Kõgõ jällembä omma vast ollu Islandi delikatessi rai ja hai. Mõlõmba, nii hai ku rai puhul om kõgõ hullõmb hirmsa kusõhais – nail eläjil olõ-i kummalgi neerõ ja kõik, mis tõsõ eläjä vällä laskva, kasvatasõ nuu tegeläse lihas. Selle näide liha edeotsa süvvä ei sünnüki. Tuud tulõ ilmadu aig leota, inne ku suuhtõ võit panda.
Prõlla raisit ei püvvetä, ku võrku jääs, visatas merre tagasi. Õnnõ inne jõulu lätt rai hinda, selle et 23. detsembri om skáta-päiv.
Fermenteeritü rai tegemine käü niimuudu: kõgõpäält lastas rail vanniviin är koolda ja sõs tulõ kõkkõ tuud kupatust üten viiga neli nädälit üte temperatuuri pääl hoita. Ei või vett vaheta, ei või sekä. No sa võit arvada, et tuud haisupommi elämisen hoita olõs küländki jälle, nii et tuu viiäs kohegi kavvõmbalõ kivi taadõ.
Ja sõs, 23. joulukuul, nakkas viimäne jago. Nahk kooritas näpitsidega maaha ja pandas suulvette kiimä. Kuumutamisõga tulõ vällä nii pall’o ammoniaaki, et kokk, kiä pistü jääs, lätt päält protsõduuri kontrolma, kas Island om alla kirotanu Haagi konventsioonilõ, miä kiild är gaasirünnägu tsiviilinemiisile…
Lõpõtusõs pandas raipurulõ sekkä viil veidü lambarasva ja tsipakõsõ suula. Kõik. Hais ei olõ kohegi kaonu. Jakku!
Ei saa üteldä, et kõigilõ Islandi inemiisile skáta väega miildüs. Küländ pall’o islandlaisi ütles kah, et «parõmb ütsindä koton ku skáta’ga pidol».
Hai ettevalmistaminõ võtt viil inämb aigu. Hai lõigatas jupõs, pandas 6–12 nädälis maa sisse ja sis riputõdas 2–4 kuus nööri pääle kuioma, et ammoniaak minemä linnanu. Säändsit hailihavürflit – 1,5 x 1,5 cm – kutsutas hákarl’is. Näid süvväs terve aasta, nä omma veidükese eski nigu nätsu iist. Ollõv tervüsele väega hää ja tekev sooligu puhtas. Suurõmb osa minnev kogoni Jaapanidõ. Mekk om näil sääne hapukas-kumminõ. A kusõ perrä haisasõ nuu vürfli iks kah.
A Ecuadorin ja Peruun süvväs – ja tuud ma joht ei olõs mõistnu arvada – meritsiko! Mitte jõuluaigu, tuu om harilik veidü pidolidsõmb süük. Meritsial nudsitas aju vällä, tsusatas puupunn takast sisse ja pandas grillmassinadõ. Kõik käpäkese ja muu jäetäs ilosalõ külge.
Liha sääl ülearvu pall’o ei olõ ja mekk om kah tutva – liha õks liha. Õnnõ vällänägemine om mi inemise jaos veidü vahtsõt muudu.
Täämbädses pääväs om suurõmbat sorti meritsiga kah joba arõtõt, tuu om pia kilo rassõ. Arõtaja luutva, et no nakkas terve ilm meritsiko süümä, ollõv väega pall’o valku ja veidü rasva ni kolesterooli.
Nii taa elokõnõ ilman om – süvväs tuud, mis om. Kõkkõ, mis lindas – ku tuu just linnuk ei trehvä olõma –, ja kõkkõ, mis ruumas – ku tuu just tank ei trehvä olõma.
Mustmaa Ulvi