Ku mi tütär vai timä miis es saa mõnikõrd peräst tüüd umalõ tütrele latsiaida perrä minnä, sõs vanaesä vai papa käve iks latsõlast kodu tooman.
Tuukõrd oll’ latsõlats joba katõaastanõ ja näil lasti piaaigu egä päiv paprõ pääle tsehkendä, perän anti latsilõ üts pilt kodu üten.
Vanõmbõ oodi näid iks rõivaruumin ja ütspäiv tull’ Hanna sinnä üte umavanudsõ poiskõsõga, mõlõmbil pilt käen. Hanna näüdäs’ umma pilti papalõ ja poiskõnõ umma pilti imäle.
Poiskõsõ imä küsse timä käest mitu kõrda, mis imeligu kriipsu tä sinnä paprõ pääle om vidänü. Lats oll’ mugu ikudsõ näoga vakka, midägi es ütle, a Hanna es piä peräkõrd inämb vasta ja küsse: «Kas sa sõs esi arru ei saa, et naa omma ijäpurigu?»
Alopi Ene