Ummist tegemiisist kõnõlõs Põlvast peri tiatritegijä Leesalu Diana (35), kiä om üts Eesti hinnatumb lavastaja ja dramaturg.

Kost ti peri olõti?

Olõ kasunu ja koolin käünü Põlvan, a mu imä puult vanavanõmba omma peri Mikitämäe kandist. Suurõ jao koolivaheaigõst ja nädälivaihtuisist olli latsõpõlvõn sääl kah. Väikust paigast peri olõminõ ja tsipakõsõ ka seto kultuuriga kokkoputtuminõ om tennü must kimmäle tõistmuudu inemise, ku ma olõs olnu põlidsõ pääliina inemisenä. Tunnõ taad esimuudu olõmist uma parhilladsõ kodoliina sõpru ja tüüseldsiliidsiga läbikäümise man külh.

Kuimuudu elo ja inemise pääliinan tõistmuudu omma? Pallo ti täämbädsel pääväl kodokanti trehväti?

Vahe om väega suur. Kõik taa elorütm muutus, ku ma Põlvahe käümä tulõ. Tal’nan lää ma jo esi kah seo tormamisõga üten. Saman mullõ Tal’na hullumiilsüs ja vaeldusrikkus veidükese miildüs kah. Ma olõ esi sääne püsümäldä inemine, kiä piät tegemä kõik aig väega pall’o ja ütekõrraga. Ja tuujaos and Talliin inämb võimaluisi.

A samal aol om tähtsä teedä, et mul om määnegi kotus, nii-üldä nullpunkt, kohe tagasi tulla. Koton, Põlvan, imä man. Kon saa ummi tegemiisi pääle kõrras kõrvalt kaia ja asju pääle perrä märki. Tsipa tunnõ, et võinu kodopaiga kultuuriello kuigimuudu midägi anda. Ma ei olõ seod jo õigõlõ tennügi. Paari lavastusõga olõ pallõlnu ka Põlva kultuurikeskustõ sõita, a seo om kõik. Kül elo näütäs, a heng ütles, et tulõvigun tahassi tan midägi tetä.

Leesalu Diana. Vahuri Siimu pilt

Kuis jõudsõti tiatri mano?

Olli joba Eesti maaülikooli lõpõtanu ja tüüti keskkunnainvesteeringide keskusõn. Päältnätä oll’ jo kõik häste – tüü es murra kunti, tüüseldsilidse olli kinä, palka sai häste. A õks es tunnõ ma hinnäst sääl häste, rahulda olõk oll’ seen. Seo kellä ütsäst viieni kontorin istmine ai minno ullis, oll’ kõik aig sääne üttemuudu olõk, luumisõ jaos es olõ aigu. Ja sis kuigi täpsele õigõl aol trehvsi internetist lavakunstikooli vastavõtmisõ kuulutusõ pääle. Ma es tiiä inne, et lavakan ka näütekiränikkõ opatas. Nii es võta ma perrämärkmises aigu. Tundsõ, et midägi mu elon piät muutuma ja seo paistu õigõ välläpäsemise muudu.

Tiatrikooli lõpõtigi dramaturgi ala pääl, a Tal’na liinatiatrihe kutsuti minno hoobis lavastajas. Kooli aigu naas’ lihtsäle seo puul tiatritegemisest inämb miildümä.

Midä ti pahilla tiatrin tiiti?

Paari nädäli iist tull’ Tal’na liinatiatri lavamulgun vällä mu dramatiseerit ja lavastõt «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad». Seo oll’ tõtõst suur ettevõtminõ. Kolmõ ja poolõ tunni seen oll’ lava pääl piaaigu nelikümmend näütlejät, sadakund kostüümi, aoluulidsõ tandsu ja mõõgavõitlusõ, suurõ massistseeni. Seo lavastusõga oll’ aastak aigu tüüd, kolm perämist nädälit oll’ väega kipõ. Adrenaliinipohmell, miä perän etendüst pääle tull’, nakkas viil nüüd tassakõistõ perrä andma. Suuri töie man om peris harilik, et mõni aig taha-i inämb midägi tetä, peris tühäspitsitet tunnõ om. A sis nakkat jäl tassakõistõ kaema, lugõma, vahtsidõ asju pääle märkmä.

Olõti varõmb ka raamatit kirotanu. Kuimuudu teil taaga lugu om? Kas tulõvikun om luuta viil mõnõ ilmumist?

Perämädsel aol tõtõstõ olõ kirotanu õnnõ tiatrilõ. Tsipa vaivas, et olõ-i löüdnü aigu muiõ asju kirotamisõs. A kül egä asi tulõ umal aol, jo sis ei olõ tung viil nii suurõs kasunu. Ku ütel pääväl tunnõ, et ilma inämb ei saa, sis kirota.

Miä om ti jaos luumisõ man kõgõ tähtsämb?

Mu ala man om kõgõ parõmb tuu, et saa esi valli, määndsit teemasit ette võta. Miä mu jaos tähtsä om ja pututas. Päält tuu omma väega tähtsä inemise, kinka ütenkuun tüütä. Tähtsä om, et noidõ inemiisiga tekkünü sünergiä, ütine nägemine lõpptulõmusõst.

Võimalik, et seo kõlas esierälidselt, a periselt om loomingu man väega tähtsä kõrd, järepidämine ja mõnikõrd mõistminõ hinnäst sundi, mõistminõ hindäle vaim esi tarviligul aol pääle kutsu.

Paistus, et noorõ omma teile miilt pite. Mille nii?

Ku ma uma romaani kiroti, olli ma esi kah jo peris nuur. Ja seo om harilik, et inemine kirotas vähembält edimäidsin töin tuust, midä esi tiid ja tund, om läbi elänü. Saman om noorõ inemise man, timä hindäotsmiisin, timä maailmaga lepmisen midägi esierälidselt meelütäjät. Ütskõik, ku vanas ma saa, «Kuristik rukkis» jääs iks arvada mu lemmikraamatus.

Määndse täämbädse päävä noorõ inemise ti meelest omma?

Ma tahassi olla optimist ja usu, et noorõmb põlvkund om üles kasunu turvalidsõn keskkunnan, kon omma suurõ vabadusõ valli ja võimalusõ hääs haridusõs. Vahepääl iks tege murõt tuu, et tehnika arõng pidurdas fantaasiavõimõt ja loomingulisust, a usu ja looda, et seo lätt müüdä. Viil miildüs mullõ, et noorõmb põlvkund ei olõ nii kalõhunu ja kinniline, ku vahepääl paistus vanõmb põlvkund.

Midä ti tiiti vällänpuul tiatrit, vabal aol?

Tüü omgi mu aoviidüs. Ku esi ei lavasta, käü kinon vai tõisin tiatriin kolleege tüüd kaeman. Loe loomuligult nii pall’o ku võimalik, otsi vahtsit matõrjaalõ ja teemasit, püvvä hinnäst ilmaeloga kursin hoita. Tõisilõ inemiisile om lugõminõ vast tüüst vaba hetk, a ma loe kõgõ seo pilguga, kas seod saas vai olõs vaia lava pääle tuvva. Seriaalõ miildüs kah vahel kaia, naa omma täämbädsel aol lännü prohvis ja ägedäs. A esiki tuul aol tii ma periselt tüüd kah, opi ja arõnõ.

Määnest parhilla laval olõvat tükkü soovitati inemiisil kaema minnä ja mille?

Ku valli mu hindä lavastuisist, soovita kaia Tal’na liinatiatrin «Inimesed, kohad ja asjad». Mullõ paistus, et seo kõnõlõs tähtsist asjost ja Võigemasti Evelin tege sääl väega väärt rolli. A noilõ, kiä harva tiatrilõ trehväse, tennü ma peris kohustusõs Nüganeni Elmo lavastõt «Karini ja Indreku» – «Tõe ja õigusõ» 4. osa. Seo om kül joba ütsjago vana lavastus, a mu jaos om seo kõgõ suurõmb meistriteos, midä olõ tiatrin kunagi uma silmäga nännü. Ma arva, et seo om lavastus, miä pand’ minno tiatriga köüdet ammõdi pääle märkmä. Muudmuudu seletä ei mõistaki, seod piät lihtsäle esi nägemä.

Küsse Rahmani Hebo

Jaga seod artiklit