Võromaalt peri filmimiis Valgu Jaanis om valmis saanu filmi «Ahto. Unistuste jaht». Edimäst kõrda näüdätäs tuud Tal’nan 8. urbõkuul. Tego om dokumentaalfilmiga meresõitjast Valteri Ahtost (1912–1991), kiä sõit’ üten naasõ, väiku poja ja viil paari seldsilidsega aastil 1938–1940 Eestin ehitedü purjõlaivaga Eesti lipu all ümbre maailma. Reþissöör Valgu Jaanisõlõ om seo edimäne täüspikk dokumentaalfilm.
Olõt valmis saanu filmi esierälidsest meresõitjast Valteri Ahtost. Kiä tä oll’?
Lühküle üldä oll’ Valteri Ahto edimäne eestläne, kiä sinidse-musta-valgõ lipuga purjõlaivaga ümbre ilma sõit’.
A ku minnä süvembäle, oll’ tä innekõkkõ unistaja, seiklejä ja sis viil meremiis. Tä oll’ hindäle 17aastadsõlt päähä võtnu, et sõit purjõlaivaga ümbre ilma, ja näkk’ aastit vaiva, et uma mõtõ ello viiä.
Õkva inne tõist ilmasõta tä umma mõtõt ello viimä nakas’ki. A et tull’ Nõvvokogo okupatsioon, sis pääle reisi lõppu tä kodomaal umast saavutusõst häädmiilt tunda es saaki. Ja sis tä unõhtõdi…
Kuis tull’ mõtõ säänest filmi tetä?
Katsa aasta iist trehväs’ mu kätte parlatsõs kadonu Juske Anto raamat Valteri Ahtost, kon tä kirot’, et Ahto oll’ läbi tennü tuu suurõ reisi. Mullõ, kiä ma piä hinnäst suurõs aoluuhuvilidsõs, oll’ seo tävveste vahtsõnõ tiidmine.
Ja sis ma naksigi uurma, kas ülepää ütest ammu koolnust mehest, kiä tekk’ ummi vägitükke nii hulga aigu tagasi, määndsitki liikvit pilte alalõ om. Niimuudu mu sõrm seolõ teemalõ antus saigi.
Määndse olli filmi tegemise aigu kõgõ suurõmba rõõmu ja murrõ?
Kõgõ suurõmb rõõm oll’ tuu, ku trehvsi jälki määndsegi vahtsõ tiidmise ja matõrjaali pääle Ahtost. Noist matõrjaalõst es olõ kinkalgi aimu.
Näütüses üten Kanada keldrin olõvast 16 mm filmilindist ümbre maakerä sõitmisõst. Neo saiva Eestimaalõ tuudus ja mi aoluu jaos pästetüs. Vai sis liikva pilt Lõuna-Aafriga filmiarhiivin, midä kiäki olõ es varrampa nännü. Tuhandõ pildi löüdse tii Eestimaalõ ja filmi. Naid rõõmõ om kimmäle inämb olnu ku murrit.
Murrõ… Kiä noid inne edimäst kaemist miilde taht tulõta. Pall’o murrõ omma filmispetsiifilidse, midä kaejil-lugõjil olõki ei vajja teedä.
Midä esierälist filmi sisse sai? Olõt sa rahul tuuga, miä lõpus vällä tull’?
Julgu arvada, et kõik film uma ülesehitüse ja sisuga om esieräline. Sääne, miä või olla vahepääl hiidütäs, a peris kimmäle om kaejal põnnõv. Filmiga rahul olõmist saa hinnada sis, ku lõpus kaejanumbri kinon kokko lüvväs. Ma tii ei filme esihindä jaos, a iks kaejilõ. Ja ku kaeja filmi kinon üles löüdvä, nimelt kinon, selle et film om mõtõldu suurõ ekraani pääle ja säält saa kõgõ suurõmba rahulõolõki, sis või esi kah rahul olla.
Olõt Võromaa miis, kost tull’ huvi meresõidu vasta? Kas esi kah merd sõidat?
Aasta iist tei edimädse pikembä sõidu purjõlaiva pääl. Maltalt Sitsiiliahe. Vahemere kala saiva kõrraligu kõtutävve. Tuu tähendäs, et meremehes ma hinnäst ei piä ja arvada esiki ei püvvä sinnäpoolõ.
A merendüse vasta tekkü suurõmb huvi katsa aasta iist, ku löüdse säändse tiidmise, et mu vanauno karas’ 1940. aastagal aurulaiva päält Ameerikan maaha ja sinnä tä elo lõpuni jäigi.
Naksi uurma, ku pall’o naid Eesti meremiihi sinnä jäi. Sis ma Juske Anto raamadu otsa kopõrdigi.
Kuna saa filmi Võromaal nätä? Kas tulõt esi tuud tutvustama?
Tan jää vastussõ võlgu. Olõ peris kimmäs, et Võromaalõ jõud film kah, kuupäivi ei mõista viil üteldä. Tuuga nakkasõ õkva tegelemä nii kino ku ka produtsent. A ku kutsutas ja ma Maarjamaa pinna pääl olõ, sis kimmäle proovi tulla, et nätä, midä uma kandi rahvas mu filmist arvas.
Üts suur tüü om tettü, määndse omma su edesidse plaani filmiilman?
Seo aastit pikk tüü nakkas jah lõpu poolõ kiskma. Ausalõ üldä, parhilla vahtsõt projekti ette võetu ei olõ, taha kasvai kuu-paar hõngu haarda, ku lastas. Mõnõ mõttõ iks omma, a noist om varra kõnõlda. Nuu ei olõ viil nii kavvõlõ mõtõldu ja ei tahas är sõnuda kah.
Küsse Rahmani Jan
Valgu Jaanis. Norkroosi Eriku pilt