Tahtsõmi üten kõrvalidsõn tarõn remonti tetä. Tapeedi vahetimi joba är, järgmädses pidi vahtsõnõ põrmand saama.
Tuu jaos oll’ vaia tarõ kraamist tühäs tetä, a üte saina veeren saisõ suur anomidõ ja raamatidõga puhvetkapp. Tiidsemi, et ku koskilt jääs üle mõni hää pappkarp, sõs tulõ taa kõrvalõ panda – hää midägi sisse pakki, ku kappi vällä viimä naatas.
Tuuperäst sai sinnä tarrõ viidü ka üts verrev kimmäst kartongist saapakarp, kohe oll’ suuri tähtiga pääle kirotõt «Marco Tozzi». Karp saisõ pedäjädse tabureti pääl, kõik aig silmä all, ku tarõst läbi lätsit. Egä kõrd oll’ hää miil: taha saat jo peenembit morsiklaasõ aolehe sisse mässi. Vai sõs vallaliidsi fotosit ja postkaartõ, midä är ei taha visada.
Üts õdak käve sääl tarõn, et kuiovit rohohainu kokko kor’ada ja purkõlõ panda. Sõs jäi tuusama Tozzi jäl silmä. Tahtsõ tiidä, kas hää hoitu karp om õks tühi vai peräkõrd olõ joba sinnä midägi muud pandnu.
Võtsõ kaasõ päält ja tuu, mis mullõ säält vasta kaiõ, oll’ nigu kallõrdunu kemmerg! Es mõista toolõ pruunilõ ollussõlõ muud nimme anda. Sõs karas’ päähä, et ku sügüse edimäst kõrda üükülmä lubasi, habisi kasvomajast kõik rohilidsõ tomadi üten ni panni tarrõ ja sahvrilõ perrä küdsämä. Tomadipunnõ oll’ pall’o ja kõva kausitäüs jäi viil üle – kül oll’ hää miil, et nii parralõ mahtu sinnä itaalia nimega karpi! Sõs olõ es tuu puhveditühendämine nii aktuaalnõ.
A tuust tomadiuputusõ aost oll’ joba küländ aigu müüdä lännü, nii et vilä olliva kõrraligus sahvtis kokko mädänü. Püüdse sõs tuud pessä üles nõsta, a õnnõ karbi raam jäi peio. Ku kiäki olõs sõs pilti tennü, olõs hää aasta aidnigu foto saanu: National Geographicu raam viil päälekauba ümbre! A tuu olõ es kõllanõ, nigu egäl puul Maarjamaa mäekuntõ pääl, a verrev.
Tõie sõs tabureti küüki, et ätiguviiga üle mõska, a tuu reliikvia oll’ hinnäst nii kimmält kergo külge imenü, et puhtas es lääki. Homunkulus oll’ läbi pedäjädse pingipõh’a pia juuri ajama nakanu. Taburet ja tomat olliva ütes saanu! Nühkse ja nühkse, taburet jäie päält õks hahas. Panni sõs tä pliidi mano kuioma. Ku miis õdaku tarrõ tull’, näkse ta hahka haudunut pinki ja küsse, mis taburetil viga. Ütli sõs, et jäie kavvas pääle istma.
Kuslapuu Kaisa
Reimanni Hildegardi tsehkendüs