Seod luku kuuli ma uma äiäpapa Zilmeri Viktori käest. Asi juhtu nõuka-aol, koskil säitsmekümnendide aastidõ keskpaiku, tuuaigsõ Valga rajooni Tahe sovhoosi Harglõ osakunnan. Sääl oll’ üts miis (nimme olõ õi illos nimmada, selle et tuud miist ei olõ inämb elävide kirän) moido autujuht, a egä sügüse panti tedä kombaini pääle.
Tuu aasta, ku seo asi juhtu, tundsõ tä, et om umbõ väsünü ja ei jõvva inämb kombaini juhti. Suvi oll’ väega kuiv ja tuulinõ. Kastõ tull’ õdagu väega ilda maaha ja hummogu varra oll’ jälki lännü. Mõni üüse es tulõki kastõ maaha ja sõs pidi kombaini roolin olõma pümmest pümmeni. Tää kaivas’ ütspäiv sõbralõ, et ei jõvva inämb. Miis ütel’, et läässi vai kõttki vallalõ, sõs saanu puhada ja veidükesegi hinge tõmmada. Sõbõr soovit’ pärmi süvvä, tuu pidi kipõlt kõtu vallalõ avitama. Miis võtsõgi sõbra nõu kuulda ja sei pärmi. Kuna kogussõst juttu es olõ, sõs ostsõ tä viis pulka pärmi, segäsi tsukrõga är ja sei sissõ. No läts’ kõtt tõtõstõ vallalõ. Nii vallalõ, et miis lassõ üüse sängü. Ku naanõ tuud näkse, võtsõ tä ahoroobi ja lei suurõst vihast mehe käeluu katski. Tuu sügüse es piä tuu miis inämb tõtõstõ kombaini ruuli istma.
Zilmeri Hele