Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Triigi kolm paprikat

 
Kõgõ rohkõmb janti om reisu pääl söögiga iks sääl maal, kon sa õigõlõ kiilt ei mõika.

Portugalin om nii, et kõgõpäält tuvvas lavva pääle iilruug. Ütskõik, kas sa tellit vai ei. Ku tahat, sõs süüt ja massat, ku ei taha massa, är putku. Inämbältjaolt om väega rassõ himotegijäle vastu panda – tuu viimäne käü nii Eesti ku Portugali kotsilõ…

Sõs om Portugalin viil nii, et portsu ommava nii suurõ, et targõmb om üts katõ pääle võtta. A no tuud kõrraga ei julgu kiäki tetä, edimält iks pelgät, et veidü saa. Perän, ku vats jo põlvi vaihõl ripõndas, nakkat julguma.

Ku söögest iks sukugi arvu ei saa, om sakõst abis Guugli tõlkmismassin. A tuud ei või joht egä kõrd usku. Sa proovi panda «õpetajanna» vinne kiilde ja kae, mis vällä tulõ!

Nojah, mi olli Portugalin ja menüüde oll’ kirotõt «Coelho». Ma olli iks mõtõlnu, et Coelho om kiränik, a mille tä nüüd tan menüün tilpnes. Tull’ vällä, et coelho om portugali keeli jänes. Nii et Paulo Coelho om hoobiski Jänesse Paul?! Sa mõtlõ, ku kasulik om menüü lugõminõ, määnest tarkust säält võit saia!

Üts süük, midä mi viil pruuvsõ tõlki, sai vastusõs «väiku imätse». Tuud mi es julgu telli. Mi telse hoobis söögi «Bife tres pimentas» – Guugli ütel’ tuu pääle, et «triigi kolm paprikat». Triikmine tundu nigu vähä tutvamb värk.

Üts kotus, kon mi seimi, oll’ Sai Cao!. Tuu tähendäs «Pini vällä!». Tuud es tõlgi Guugli, tuud ütel’ mi peremiis. Et sääl ollõv hää küük ja et kotusõpääline rahvas käü sinnä süümä. Kotusõpäälitsit tulõ usku, säändside kotussidõ pääl ommaki kõgõ hää söögi, a sääl om üts hädä kah – kõik om õnnõ tuu kandi keelen…

Nojah, mi sei ummi triigitüid paprikit, mis periselt olli kinä lihatükü, ku üts tõnõ miis küsse, kes mi olõ ja kost mi tulõ ja kas mi tripas’t olõ joba söönü. Mi es olõ. «Või jummal, tuud ti piäti pruuvma, tuu ei olõ süük, tuu om aolugu.» Miis oll’ iku veere pääl. «Tuu om Portugali aolugu!»
Mehe helü läts’ kõrrast hallõmbas. Ma arva, et ütsjagu süüd oll’ lisas aoluulidsõlõ tripas’õlõ tširibidil kah. Tširibid om kotusõpääline puskar.

Järgmädsel pääväl lätsimi aoluku otsma. Miis oll’ ütelnü, et tripast saat egält puult. Tutkit! Koolõ vai nälgä tuu aoluu takanajamisõga.

Õnnõs mi löüdse caldo verde, rohilidsõ supi. Tuu om kah kotusõpääline hitt nigu vinho verde, rohilinõ veingi. Ja mi küsümise pääle tõiõ kelneripoiss viil tripas’õ kah platsi – ollõv viimäne ja tuud tettävät õnnõ pühäpäävä. Kae sõs, ku pidulidsõlt Portugalin aoluuga ümbre käüdäs!

Tull’ vällä, et aolugu om rupskiruug ja rohilinõ supp om pudrus tett kardokasupp üten lehtsaladi vurhvi paigapäälidse kapsta ribakõisi ni suidsuvorstijuppõga.

Nii et Portugali aoluuga saimi mi lõpus iks küländ kipõlõ ütele poolõ…


Mustmaa Ulvi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit