Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.
Mis supi sa nüüt kokko kiitset?
Ku ilma piten ringi kondat, tulõ süümist kah oppi. Ei saa sisse sadada näütüses restoraani Hiinan ja naada süüki arvustama noidõ tiidmiisi päält, mis masva Prantsusmaal. Niimuudu võit löüdä, et suurõmb jagu süüke omma küländ vastiku.
Mul oll’ hää võimalus süvvä Hiinan paar kõrda üte kohaliku üliopilasõst tütriku seldsin. Ega ma tuu paari kõrraga kõgõst arvu es saa ja kõkkõ miilde es jõvva jättä, a tuu ma sai selges, et hiinlasõ tõtõst rehkendäse kõik aig, midä süvvä. Kõik aig selet’ tuu tütrik, kuis üts asi om kuum ja tõnõ külm süük. Ja tä ei mõtlõ sukugi nii, et kuum süük om sääne, miä suu är palotas. Tä mõtõl’, et Hiinan jaetas kõik süük nii, et omma lämmistäjä ja jahutaja ja niisutaja ja kuivaja söögi. Yin ja yang. Ku sul om palavik vai viskas määndsegi punni vällä, sõs om sul seen ülearu pall’o tuld. Tuud tulõ jahuta säändside asjuga nigu rohilinõ salat vai kurk. Ku sul om kõtt vallalõ, sõs ollõv seen ülearu külm ja tuu vasta avitasõ liha ja ingviir. Sõs tulõva mängu viil kliima ja aastaao ja tuu, et inemise esi omma kah, mõni külmemb, mõni lämmämb tüüp. Tuu kõgõga tulõ rehkendä. Nuu, kellel käe-jala ruttu külmämä nakkasõ, omma esi joba külmembät tüüpi inemise. «Taad kõkkõ om väega rassõ seletä,» õhas’ hiina tütrik kõik aig mi küsümiisi pääle.
Hiinlasõ ütlese, et sa olõt tuu, midä süüt. Et õigõ süük hoit tervüst ja võlss tege haigõs. Ja haigus lätt suust sisse.
Üts põnnõv asi, midä mi Hiinan pruuvsõmi, oll’ inglüse keeli hot pot. Tuu om sääne supp, mis tulõ esihindäl kokko kiitä.
Läät restoraani – tuu oll’ küländ peenükene kotus, kohe mi trehvsi – ja sõs tuvvas sullõ suur papõr – nigu tuludeklaratsioon – kätte. Paprõ pääl om unik hieroglüüfe ja hulga kastikõisi. Kastõ sisse tulõ ristikeisi tetä. Tuu tähendäs, et sa valit vällä, midä uma supi sisse tahat panda – ütlemi, et sa tiit ristikese kapsta, kaali ja põrkna taadõ. Sõs tuvvas sullõ lavva pääle tuli, puljongileemega pott ja kõik nuu asja, mis sa telset. Ja sõs sa nakkat umma suppi kiitmä. Ku tahat, et kraam om krõmps, keedät veidemb, ku tahat pehmet, lasõt kaugumb podista…
Põnnõv oll’ kõik tuu värk selle, et ega mi suurt arvu es saa, mis mi hindä potti telsemi. Põrknast, kaali vai kartult tuun nimekirjan joht es olõ. Üts asi oll’ kimmäle lootosõjuurikas. Ja määndsegi vetika olliva. Ja egäsugutsit soolikit, midä es mõista ei kasvus, ei eläjäs pitä.
Kiäki meist es tiiä, ku kavva lootosõjuurt kiitmä piässi. Vai noid vetikit. A väega kavvas kah es julgu tõisi potti jätta – puultuurõst pääst püsse nä vähembält üten tükün ja näid sai pulkõga potist vällä õngitsa…
A mekil es olõ vikagi. Peris kinä supp trehväs’ kokko. Inämb-vähämb säänesama, nigu olõs kapstist-kaalõst tett…
Mustmaa Ulvi