Edimäne koolipäiv

Ku mõtlõma naada, om edimäne koolipäiv lühkü päiv, kon suurt midägi ei juhtu. A kuuliminek om egälütel kül meelen. Nii ka mul, kes ma Suu kuuli lätsi. Tuu aig jääs väega kavvõlõ. Sääl majan olli ka latsiaian käünü.

Sibasimi sõsarakõsõga kooli poolõ, tõõnõtõõsõl kõvva käest kinni hoitõn. Imä astõ takan. Sälän olli meil imä ummõldu kleidi.
Ündriguosa oll’ vereväst loosungirõivast, ülemäne jago kas kurõmar’a- vai palogamustriga sitsist. Väiku tütrigu ku mar’ateräkese.

Aktus joba käve. Minno sõsaraga tõugati edimäste ritta, kon oll’ pikk matal pink. Saina pääl olnu loosungi päält loi: ÕPPIDA, ÕPPIDA, ÕPPIDA! Tuu om ainumanõ asi, mis aktusõst meelen om.

Klassin läts’ lõbusambas. Oppaja Kõivu Natalie, ilosidõ pruumõ silmiga naanõ, opas’ meile selges laulu päkätsist, kes elli mõtsa seen ja küdsi sääl saia. Saimi tutvas aabitsaga ni uma klassi latsiga. Pall’o olli joba tutva latsiaiast.

Tunn sai läbi ja joosimi kambaga hoovi pääl latsiaia liivakasti. Ehitimi liivaliina ja tsungsõmi sinnä kraavõ. Es panõ tähelegi, kuis aig linnas’. Koton imä imeht’, et koolin nii kavva läts’. Aimi nõna tähtsäle pistü ja ütlimi: «Koolist kergele ei päse!»

Jaga seod artiklit