Eelmidsel suvõl mängse ma uma väiku sõsara Gemmaga välän. Oll’ sääne suurõ tuulõga ilm ja ma tahtsõ tuulõlohet lindama panda. Esä oll’ tuu mullõ sünnüpäävas kinknü.

Ma es olõ tuulõlohet kunagi linnutanu ja tuuperäst kutsõ vanaimä ja vanaesä oppama.

Kül tuu lohe tekk’ õhun egäsugutsit nal’akit siksakkõ. Kõgõ rohkõmp miildüsi tuu Gemmalõ. Pia nakas’ tä jonma, et taht esi tuulõlohet hoita. Ma külh ütli, et tuul om kõva ja lohet om rassõ hoita. A sis es jõvva ma tuud jonmist inämb kullõlda ja andsõgi tuulõlohe Gemma kätte.

Õkva tull’ kõva tuulõhuug ja tõmmas’ tuulõlohe Gemma käest vallalõ. Mi maja kõrval kasus korgõ vahtrapuu. Lohe käepide jäi puu latva kinni.

Olli väega kurb ja vihanõ. Iksõ ja ütli sõsaralõ, et ma ei olõ inämb timä sõbõr ja ummi asju tälle mängmises ei anna. Vanaimä püüdse kül trüüsti, et tuulõlohe saa jo vahtsõ osta. Es avita tuu sukugi.

Vanaesä om meil nupikas miis. Tä nakas’ mõtlõma, kuis tuulõlohet kätte saia.

Vanaesä tõi vibu ja pandsõ noolõ külge nööri: ku laskõ vibuga üle tuulõlohe nüür, sõs saanu lohe alla tõmmada.

Kül oll’ pall’o pusimist. Nii müüdäminejä ku mi esi saimi kõvva naarda. Lõpus saigi vanaesä tuulõlohe kätte. Ma olli peris õnnõlik.

Vanaimä ütel’, et egäst olukõrrast tulõ kuigi vällä päsedä. Vanaesä es ütle mitte midägi, timä õnnõ teguts’. Mõlõmbil oll’ vast õigus.

Michelsoni Gerda
Parksepä keskkuul

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit