Tundmalda kaup
Memm ja taat tei uma ostu iks liinan suurõn poodin. Tuun külän, kon vanapaar elli, oll’ külh üts väiku poodikõnõ, a liin es olõ kah kavvõl. Mis muud ku lüü massinalõ käük sisse ja vähämb ku poolõ tunniga olt peräl. Nii tetti ka seokõrd.
Rahvast oll’ pall’o, nigu iks. Vanakõsõ panni kassalindi kaupa täüs. Ildamba koton uursõ nä ostõtut täpsembält. Suur oll’ näide imestüs, ku näpu vaihõlõ jäi tsill’okõnõ pakikõnõ. Kost tuu asju hulka oll’ saanu? Nä ei mäletä, et olõs midägi säänest ostnu. Poodikviitungi päält sai vanakõsõ tiidä, et nuu olli kondoomi.
Sis tull’ memmele miilde, et poodisaban näide takan olli poiskõsõtsura, kiä naari ja mulisi suurõst armastusõ väest. Kassa lähkün riiuli pääl olli nuu intiimas’akõsõ uma käega võtta…
«Ah ti maida!» pahand’ taadikõnõ pakikõist näppõ vaihõl keerutõn. A memmekene arvas’, et kauba iist om raha mastu. Vinne aol panni pernaasõ säändsit asju mahlapudõlidõ pääle, mille mitte viil kõrdki niimuudu tetä.