Oll’ kullanõ Vinne aig, ku inemine oll’ viil inemisele inemine. Liiso plaanits’ hummogu liina sõita, tekk’ hindä kõrda, kipas’ ka parra topsi õukat ja jalot’ bussi pääle.

Järgmädsen piätüsen tulli pääle kats kar’atalitajat, kinkal kah oll’ liina asja. Sai sis buss tsipa sõita, ku üts kar’anaanõ kuulut’: «Maimu, kas sa tunnõt, kiäki um õukat joonu!»

Maimu es kuulõ ja es tunnõ midägi. Rahvas oll’ vakka ja kiäki es olõ õukat joonu. Mõnõ ao peräst kuulut’ kar’atalitaja vahtsõst, et kostki tulõ õuka haisu. No läts’ Liisol ka kops üle massa ja tä ütel’ kõva helüga: «Õgalütel uma hais, kellele ei miildü, minku bussi päält maaha!»

Vast sai kar’atalitaja ka arvu, et Liiso ütelüs käve timä kotsilõ. Tuudaigu tundsõ bussisõitja kõrraga nõnaga är, ku laudahaisunõ kar’atalitaja bussi pääle tull’.

Trolla Heino

Jaga seod artiklit