Võrumaa inemine om alasi lahkõ meelega ollu. A om siski medägi, medä hää meelega tõisilõ ei jaeta. Nuu omma hää marja- ja seenepaiga.

Olõ mitu keväjet pruuvnu, et mis mullõ üldäs, ku mõnõ uma külä inemise käest niisama jutu jakuski küsü, kuis üte vai tõsõ mõtsamarjaga om. Kas häitsi ja kas halla ka tuul aol oll’… Enämbüisi üldäs tuu pääle, et külm võtt’ ärä vai oll’ peräst häitsemist põud. Jutu seen nimmatas viil tõnõkõrd, et tinavaasta om mõtsan väega pall’u hussõ…

Meil mehega om külh sääne mõtsahaigus man, et sääntsest jutust vällä ei tii, selle et mi ei lähä mõtsa ennegi saagi peräst. Ku pall’u ringi longit, sis mõtsavana õks medägi juhatas. Päiv paistus, lilli häitsese ja kägu kuuk…

Olõ märgutanu, mille rahvas enämb ütstõsõlõ hää meelega nuid saagikotussid juhata ei taha. Ennembi tuu nii es olõ…

Paistus, et hädä omma kaala tuunu kokkuostja, kiä jo jaanipäävä aigu kuulutusõ vällä pandva, et tahtva kõkkõ: murakõid ja maaskõid, mustikõid, kikkasiini…

Muiduki tahtva ärimehe tuu mõtsakraami odavalõ kätte saia, et esi mitmakõrdsõ hinnaga edesi müvvä. Ja muiduki om põra pall’u säänest rahvast, kiä eurot tähtsämbäs ku seenesuusti vai hääd muusi pedävä.

Tuu üle, kas om alasi väega tark uma sahvri vai keller tühäs jättä ja mõtsast tuud kraam rahas vaheta, ei olõ mul määnestki õigust aruta. A tuusama äri peräst ei olõ võrukõnõ enämb ülearu lahkõ juhatama, et mine sinnä, ma sai säält ilmadu vabarna. Jagus sullõ kah! Vai et süümise jagu mustikõid om sääl ja sääl. Säänest juhatust saat ennegi väega hää tutva käest, kiä või kimmäs olla, et sa tuud lajalt edesi ei kõnõla. Üts kõnõlas ütele, tõnõ tõsõlõ, ja ku tuu, kiä kokkuostjalõ korjas, jaolõ saa, om must maa perän…

Mustikõid kakutas jo puultuuralt ja masinaga, nii et lehe lindasõ. Tulõva aasta tulgu nälg vai viiuputus! Ja kuis siini korjatõn viimätsel aol väist tarvitõdas?! Muiduki ei lõika tuu, kiä suurõ saagi pääl vällän, seenekeist hillä-tassa juurõ päält. Kõik kakutas ruttu üles, juurõ lõigutas maha mõtsa veeren vai kotun… Tuu pääle, et minemä viiäs ka nii tsillukõsõ seenepoja, medä esi mõtsan ilmangi ei putu, ei taha õkva mõtõldagi, halv nakas.

Egä keväje lövvät, et jäl om mõni mõts talvõl maha võet.Raha om nii hirmsadõ vaia, selle et om nii pall’u, medä tuu iist osta. A et mõts, vaikus ja rahulik miil, mea säält üten tuut, viil ka tõistmuudu müügis lätt, tuust om õks ilmadu hallõ.

Tiidmises nuilõ, kiä jo nännü omma, et paluka tinavaasta häste häitsesi, ja tahtva puultuurõid marju haardma minnä: mõtsan om tinavaasta pall’u hussõ jah!

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri

Jaga seod artiklit