Kolmkümmend aastat tagasi olli ma gaasianalüsaatori tehassõn sepp. Tehassõst läts’ mitu bussitäüt rahvast Balti ketti.
Mi ollimi peris Mulgimaal Abja-Paluoja kandin mõtsa vahel. Algusõni oll’ viil aigu, ku mul oll’ vaia mõtsa minnä. Sääl oll’ pall’u pähkmäpuid, ma korssi kotikõsõ pähkmit täüs.
Ku tagasi tulli, andsõ naisilõ mõistatusõ:
«Mõista mõista, mis tuu om?
Püksõn kasus,
allapoolõ ripus.
Nuur tedä ihkas,
vana tedä vihkas.»
Naasõ naarsõva hi-hi. Ma ütli, et tuu ei olõ hi-hi, tuu om hoobis pähkmäs. Sis ma anni näile noid.
Ma olõ ka veeränd mulki. Mu esäpuulnõ vanaesä om peri Mulgimaalt. Tä tull’ kodoväüs Kasaritsa. Vabahussõast ossavõtmisõ iist sai maakrundi Urvastõ valda Kassimõisade. Sinnä ehitivä maja.
Meid kamandõdi tõsõlõ poolõ tiid. Kurvõ pääl jäi ketti tühi kotus. Lätläse lätsi müüdä, tahtsõ kodo minnä, a es saa edesi sõita ja tulliva kah ketti.
Mul oll’ üte käe otsan valgõ pääga läti tütrik Ingrida. Valgu Heinz hõiksõ müüdä sõitvast autust: vabadus, vabadus!
Ma küsse läti tütrigu käest, kuis om läti keelen vabadus. Tä ütel’, et tuu om briviba. Nii ma sai selges vahtsõ lätikiilse sõna, mis om siiäni meelen. Ega ma lätikiilsit sõnnu pall’u ei tiiä.
A lätläse omma maru kavala: saava Eesti ull’uisi peräst aastan mitusada miljonni kassu viina ja ollõ päält.
Vaiksaarõ Tõnu