Ma olli küländ tsill’okõnõ lats, ku imä-esäga võtiva nõus ütel talvitsõl pühäpääväl kopsõ tuuluhta ni üle Tamula järve kõndi.

Minno pakiti kah kõrdapiten sisse, et külm mano ei saasi. Istmise ala laotõdi nelläs kanditu tekk. Tuu oll’ imä hindä ummõldu, pääl verevide häiermidega sitsirõõvas, kohe puumvill sisse tepit. Tekikesest olli ma jo vällä kasunu, sängüh jäivä varba pall’as, a ma tõmpsi tä lõvva ala ni kutsi «kaisus». Puust regi oll’ kah esä hindä meisterdet, kõva sälätoega.

Reisi algusõn tundsõ ma häädmiilt, ku regi sille lumõ pääl kipõlõ juusksõ, a esäl läts’ nätä igäväs. Jo tulliva poiskõsõao miilde ni leie vere kiimä. Pääväpaistõn istsõ kalamehi terve järvetäüs, egälütel raotu tirgotamisõ jaos mito mulku. Osa mulkõ oodiva umma järge ni saisiva tühält. Noidõ pääle jäiegi esä silm pidämä, ni nakas’ki minno kõva vaardiga üle mulkõ tõmbama.

No timä jaos olliva mulgu muidogi nigu kikkapää, a latsõkõsõlõ paistuva laja nigu puul talolumpi. Vet ma sis inne ekä «surmakargamist» kiuhksõ hirmust killõ helüga. Esä kõrvulõ paistu tuu meloodia häste pasvat, tõmmas’ reke viil kõvõmbahe.

Pikäpääle sai ma kah targõmbas, vette es plartsahta, ni jätse kiuhkmisõ perrä. Esäl sai vist villänd tuust Beethoveni pausist, kamandõdi minno rii päält maaha.

Lämmistüses joosi ümbretsõõri, a esä tugi hinnäst rii naalõ ni tõmmas’ Priimat. Kodotii pääl, ollimi vast poolõ pääl, ütel’ imä kõrraga, et kostki tulõ kõrbõhaisu.

Kipõstõ kamandõdi minno maaha, sopuhtõdi tekki kah, ei midägi. Viil kõrra imä hädäld’, et iks tulõ kõrbõhaisu. Vahtsõst tuu sopuhtamisõ jando, iks midägi. Esä muidogi hirnsõ, et imäl kalapraatmisõ lõhn nõnan.

Ku kodo saimi, arotõdi minno rõivist vallalõ, võti uma «kaisu» üten ja tahtsõ sängü pääle laota, ku kõrraga näi – taivanõ arm! Keset tekihäiermit neli musta kõrvõnut tsõõri. Nigu soldani sirgõn rian.

Vet esäl oll’ iks pabõrossi ots kohegi teki alomadsõ veere vaihõlõ sadanu. Puumvill tossas jo tassakõisi, ku õhku mano ei saa. Mu püksitagaotsa pääl es olõ üttegi musta tsõõri viil.

Edimält ma iki iks kõvva, et mu illos «kaisu» om är tsurgitu. Sis ütel’ imä, et taa tekk omgi vana ja väiku, paras maalõ kassilõ külealotsõs viiä.

No tutkit! Haari «kaisu» kõvva kangli ala ja põrohti, et olkõ tä must vai kõrvõnu, mino umas tä jääs. Egä kõrd inne magamajäämist saadi uma «vainlasõ» noidõ kõrvõnuisi tsõõrõ sisse, kost nä inämb tagasi es saa.

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit