Võta iks raamadukogost raamatit lugõmisõs ja kae, et parhilla um meil väega pall’o kiränikkõ. Jõvva ei näid inämb nimme pite meelengi pitä. Jääs jo sääne tunnõ, et kõik, kes kirota mõistva, umma jo kiränikus saanuva vai tahtva saia. Ma esi mõtli niisama, et elo um iks nii huvitav, et nakka vai esi kah kirotama. A kas um mõtõt?

Ku ma loe naid vahtsit raamatit, vahtsidõ kiränigõ kirotõduisi, sis lövvä, et mõnõ umma peris hää. A pall’o um iks säändsit, mis nakka-i väega kõnõlama. Põhilidsõ ummava katski lännüvä elo, petmise, ja nigu nüüt muudsan keelen üteldäs, kärgpere luu. Tuu um jo väega harilik. Olõ-i säält midägi hingele.

Üteldäs, et ku raamadu läbi loet ja tükü ao peräst inämb ei mälehtä, millest sääl juttu oll’, sis oll’ kehv raamat.
Vanastõ oll’ kirotajit veidemb ja nä jäivä iks miilde kah. Võtami kasvai Tuglasõ. Täl olliva säändse luudusseletüse, et tundsõt õkvalt, nigu olõssi esi välän saisnu ja Eestimaa illo kaenu.

A no viisi ei kiäki nii kirota. Elo um taa raha jahtmisõga nii kipõs aetu, et olõ-i aigu luudust nätä muido ku auto aknõst vällä kaiõn. A midä sa nii näet?

Vai Tammsaarõ ja timä võitlusõ luudusõ ja naabriga. No naabriga viil viitsis mõni maad jaka, a luudusõga joba vähämb.
Vai Vilde, kes kirot’ vaesidõ ja rikkide vaihõlidsõst võitlusõst, asumisõlõ saatmisõst ja tüürahva rassõst elost. Nüüt inämb ei mälehtedäki tuud aigu. Vana kaosõ är ja nuuri tuu inämb väega ei huvita.

Ma saa arvo külh, et maailm um muutunu ja egäüte jaos kätte saia. Kõik mõtlõsõ suurõlt ja tahtva esi kah suurõ olla suurõn maailman. A es tohtnu iks mi väikeist Eestit ja eesti kiilt kah är unõhta.

Ja ku ti tahati olla suurõ kiränigu, et ti teossit ka saa ja mitmõsaa aasta peräst loetasi, sis iks kirotagõ suurõlt, nii et miilde jääs.

Urmi Aili

Jaga seod artiklit