Seo lugu juhtu aastid tagasi. Olõ väega tihtsäle mõtsu pite roitnu ja tuuperäst, et olõ ütsindä ja ei kõnõlõ ega ei tii ka muido lärmi, ei olõ ma kunagi nii mõtsast är tulnu, et ei olõ eläjit nännü.
Ütskõrd juhtu nii. Peri mõts om perädü illos. Tuul aol, ku seo lugu juhtu, oll’ mõts viil uhkõmb ja paksõmb. Põra om tä seest tühäs raotu, väega pall’o mõtsa om maha võetu.
Mõtsa seen omma RMK matkarada ja Kobrasõ tsihiotsmisraa. Sinka-vinka, mäest üles, mäest alla, sinka-vinka, mäest üles, mäest alla ja niimuudu Perilt Rosmalõ ja Rosmalt Liinamäe takast Perile tagasi. Vaihõpääl om muidoki hulga egäsugutsid tõisi raakõisi ja sääl või är kah essüdä. Suurõmb tii tege nigu lingu Peri otsan ja piät üle «kaasõga kao» (mu väiku tütär pandsõ tollõlõ purdõlõ, kost üle jõõ saa, säändse nime) minemä. Kopra omma tuu kotusõ nii mõnigi kõrd üle ujotanu.
Oll’ illos 1. lehekuu päiv ja ma lätsi mõtsa. Pildimassina võti kah üten. Rosma puult kuuldu krossisõitjidõ põrinat, miil oll’ hää ja nii ma lätsi. Jõudsõ RMK matkaraa puhkamisplatsi lähkühe. Käändse ümbre, säädse pildimassina nii, et saasi pildistä mäest alla tiirata, ja tei pildi. Astsõ edesi. Jõudsõ sinnä, kon rada väikumba tiikesega risti lätt ja tulõplats joba paistus, ku kuulsõ imelikku müdinät, ähkmist ja sai viil mõtõlda, et nüüd kiäki tulõ. Jäi saisma ku soolasammas keset risttiid. Alt käänü takast juussõ mino poolõ suur pruun elläi. Kähr (mäger)! Jõlliti eläjät, haari pildimassina ja tahtsõ pilti tetä, a sis näi tõist suurt pruuni eläjät. Tõnõ kähr! Tahtsõ näid mõlõmbit pildi pääle saia, a nä põroti minost nii lähkült müüdä, et olõs mu pikäle joosnu. Nä aiva ütstõist takan nii suurõ huuga, et juuskmisõ aigu nahk sälän liiku ja lapõrd’.
Ma olli ku halvatu. Jõlliti näid ja nä kattõva kuusõvõssa. Sääl müdisti ja rägisti nä viil. Kai pildimassinat ja plõksõ võsa poolõ pilti tetä, et äkki jääs näid pildi pääle. Kõrraga kihotiva kähri võsast vällä ja risti üle väikumba mõtsaraa ja sis olli nä joba kaonu jõõ poolõ mõtsa sisse.
Saisõ keset tiiristi ja olli nigu ullikõnõ. Astsõ kodo poolõ ja mõtli, et kähripaarikõsõl oll’ vist pulmaralli. Tsikli Rosma krossiraa pääl jõrisi ullimuudu ja mul oll’ kistumada hää miil. Ku ildampa filmi ilmutustõ vei ja pilte näi, sis oll’ pildi pääl üts kährikene õnnõ kavvõmbal tii pääl. Tõnõ pilt oll’, ku tä mõtsast vällä juusksõ, ja sis ma sai arvo, et mul jäi jo pildimassin kavvõlõ pildistämise reþiimi pääle.
Väikeisi kährilatsi olõ ma nännü viil mitmõl kõrral. Pildimassinat ei olõ mul sis üten olnu. Astsõ jälleki mõtsarata pite, ku kolm kährilast minno tähele pandmalda mängsevä ümbre katõ suurõ kivi. Läts’ iks hää tükk aigu, ku nä mürramise päält pikä haina sisse kattõva. Viil ütel kõrral olõ väikeisi kährikeisi mõtsa veeren nurmõ künnivirksen mängmän nännü.
Trääli Laine
Reimanni Hildegardi tsehkendüs