Olli Tal’nan oppusõl. Oppus lõppi nii rumalahe, et bussiao es klapi sukugi. Oll’ valli, kas sõida õkva Tal’nast Tartuhe ja ooda sääl kats tunni bussi, minka edesi Põlvahe saa. Vai ooda Tal’nan kats tunni bussi, minka saa õkva Põlvahe.
Üts oppusõseldsiline naistõrahvas ütel’, et proovimõ hoobis rongiga. Et rong lätt paarikümne minoti peräst ja sõit bussist kipõmbahe. Kaie viil nutiktelefonist perrä, kuis rong Tartuhe jõud ja kuis maakunnaliini edesi läävä. Vahe oll’ minotidõ mäng, a tä oll’ hääuskja. Ütel’, et timäl om autu vaksali man parklah ja külh mi tuu bussi liina seeh vai liina veereh kinni püvvämi.
Plaan oll’ hää, a vett es piä. Inne autuni jõudmist pidi tunnõlist kuun rahvamassiga läbi ujoma, sis autul aknõ lumõst valla kraapma ja sõitma trehvsimi verevä tulõ tsüklih. Lühkohe – bussi mi kätte es saa. A nüüt ma tiiä, ku kallis aoühik om minot. Es jääki muud üle, ku seldsiline vei mu bussijaama uutma tuud bussi, minka olõsi Tal’nast õkva Põlvahe saanu.
Sis helist’ miis, et kos ma olõ ja kuis ma kodo saa. Kõnõli tälle tuu bussijahi är ja ütli, et vet ma nüit ooda toda õkvabussi. Miis arvas’, et äkki tä tulõ mullõ esi Tartuhe perrä, uuta oll’ piaaigo kats tunni. Tuu oll’ timä puult suurõmiilne pakminõ, selle et ma tiiä, et tälle ei miildü pimmega sõita. Ilm oll’ kah lopanõ ja autu tuukõrd sääne, et oll’ kimmäs õnnõ kodo ligi sõita.
Tiiäki ei, kas mul nakas’ hallõ mehest vai autust, a ma ütli, et olõ-i hätä, külh ma tuu bussi är ooda. Miis jäi küländ kipõstõ peri. Sääl ma sis vahtsõ. Miil oll’ peris mõro ja mõtli, et võinu laskõ iks mehel perrä tulla. Jaloti tassakõisi Küünü uulidsa pargi ala. Sattõ lakja likõt lummõ, a muido oll’ ilm pehme ja vaganõ. Kell naas’ ütessä saama. Inemiisi oll’ uulidsa pääl viil hulga. Pere jalotiva latsiga ja olliva sääl lähkül mängoplatsi pääl.
Jõudsõ kaubamaja nuka mano ja näi, et sääl oll’ Gustavi kohvik. Rahaga oll’ külh kitsas, a ütli hindäle: «Margit, tulõ läämi, ma tii sullõ vällä!» Võti soolast, makõt ja ilmadu suurõ lähkri tiivett. Aknõst paistu Vanõmuisõ tulõ ja lagja lumõsado. Körbässi tiivett ja haugassi kuukõ. Tasalik muusiga mängse ja mul oll’ üts aokiri kah. Illos oll’ olla – väärt aig esihindäga. Aig kattõ ku niuhti…
Ku ma peräkõrd Põlvahe jõudse, oll’ miis autuga vastan ja nakas’ kahitsõma, et tää olõs pidänü mullõ õks perrä sõitma, et nüit ma sai liinah uuta ja külmädä. A mul oll’ miil ütlemäldä pidolinõ ja nii ma tsädisti vigurilidsõ helüga, et es olõ mul hätä midägi, ma olli Gustavi man.
Säidse sekundit oll’ autun kuulda õnnõ moodori undamist ja mehe sügavät hengämist. Sis küsse tä tasaligu helüga: «Kas tu Gustav om sul mõni tutva vai?» Mina tsädisti edesi: «Oi, Gustav om torõ poiss! Gustav kiitse tiid ja paksõ häid kuukõ. Tarõ oll’ lämmi ja…»
«No vähämbält es piä sa külmämä,» lepse miis olukõrraga. Järgmädse paar kilomeetrit es kõnõlõ kumbki sõnnagi. Oll’ näta, et miis pruuvsõ mõttin jako saia, kiä tu Gustav sääne om, selle et säänest nimme olõ es mi perren varrõmb pruugitu. Ja sis ma kõnõli tälle kõkkõ toda, midä sa, hää lugõja, joba tiiät.
Õkva Margit
Reimanni Hildegardi tsehkendüs