No om jälki üts «Vunki mano!» märgotamisõtalos är peetü. Seokõrdsõ pääpreemiä saaja olli uma märgotusõ päälkiräs pandnu «Uma kiil latsiaiah». Verska latsiaia viis latsõvanõmbat olli tulnu märgotama, kuis näide latsõ saanu latsiaian seto keele selges. Ja löüdsevä, et näide murrõ lahendas tävveligult setokeeline latsiaiarühm.

Ku tulõta miilde, sis minevä suvõ lõpun peet sama luumistalgo võitsõ arotusteema «Käänämi võro keele häömise tiilt tagasi». Ka tuukõrd sai arotus alostusõ murrõst, et nuuri ja latsiga kõnõldas võro kiilt veidü.

Olõ pia kolmkümmend aastakka umakultuuri ja keele tegemiisi man olnu ja tiiä, et varrampa es peetä uma keele kõnõlõmist ja tuu oppamist latsilõ väega tähtsäs. Aig om lännü, keelemõistjit om veidembäs jäänü, a paistus, et inemise nakkasõ umma päiv-päävält iks tähtsämbäs pidämä.

Ma usu, et säändsit tävveligult umakeelitsit latsiaiarühmi naatas pia luuma ka Võromaal. Aastidõpikkunõ keelepesärühmi kogõmus and tollõs tukõ. No om jämme ots latsõvanõmbidõ käen: ku lövvüs paras hulk noid, kiä arvasõ, et näide latsõ võinu kah umma kiilt mõista ja tuu latsiaian selges oppi, sis olnu aig uma suuv selgele vällä üldä. Kül kimmäst suuvi kullõldas.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit