Seo lugu juhtu ütel harilikul talvõl, 1958. vai 1959. aastal. Kävemi koolih ja oi mi ollimi üte parra pujääni!

Võrol Suu-kooli lähkül tõsõl puul tiid oll’ korgõ perv. Sääl oll väega hää livvulaskmisõ mägi. Sis es olõ sääl viil suurt söögipuuti. Tuu ehitedi sinnä ildampa. Parhilla om tuu kotusõ pääl katusõplekipuut ja ildaaigu oll’ ka üts süümisekotus.

Suu-latsõ, nuu, kes ellivä sääl kandin, lassõva päält kuuli tuu mäe pääl liugu. Ütskõrd kutsõva nä meid, Jaama uulidsa latsi, kah sinnä liugu laskma. Mi saisimi veidükese aigu perve veereh ja kaimi, kuimuudu tuu asi käü. Kelkõ jo tuul aol es olõki, olliva rii ja mõnõh perreh ka Soomõ kelk.

Poiskõsõ istsõva uma koolikoti pääle ja lassõva niimuudu pervest alla. Sääl oll’ õkva sääne ijäga liulaskmisõ tii. Mis meilgi Helle ja Karmeniga muud üle jäi, ku istsõmi uma koolikoti pääle ja vuhisimi mäest alla. Mitte üts vai kats kõrd, a iks pall’o kõrdu. Tuu es tähendä midägi, et rõiva olli lumidsõ ja kinda likõ. Pääasi, et nall’a sai ja lõbus oll’.

A kõgõ hullõmp oll’ tuu, et lummõ läts’ koolikotti sisse kah. Ega tuukõrd es olõ säändsit muudsit tõmmatava lukuga kottõ. Koolih käümises olliva portvelli. Portvelli ülemisest otsast läts’ki lumi sisse.

Ma es jõvva kotoh viil kooli vormirõivitki säläst võtta, ku naabritütrigu imä mi poolõ tull’ ja joba ussõ päält hõigas’, et kas mul omma kah koolivihu ja opmisraamadu kõik likõ. No muidoki. Tei sis peläten portvelli vallalõ ja olliki raamadu ja vihu ülemädsest otsast, kost lumi sisse oll’ lännü, likõ.

Latsõ omma latsõ, ütlivä kats immä. A portvelli pääl liugu laskõ inämb es lubata, muido ei piä portvell keväjäni vasta.

Imä kuivat’ ahosuu iin tulõ paistõl mu koolivihkõ ja opmisraamatit ja ütel’, et ku ma viil portvelli pääl liugu lasõ, sis käändäs mu opmisraamadu ja vihu märsi sisse nigu vanastõ, ku nimä koolih käve ja kooliasja suurõräti sisse kääneti.

Nii oll’gi mi livvulaskmisõ rõõm läbi. Pia tull’ kevväi ja mägi sulli är.

Linde Astrid

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit