Värdi, võta malk!
Perren kasvi kolm poiga. Kats ütehar’alist olli suurõmba, kolmas viil tita. Imäl oll’ koton pall’o tüüd, nii tull’ suurõmbil poigõl väikeist velekeist hoita avita. Tuu poissõlõ sukugi es miildü. Näil oll’ iks ummi tähtsit asjo aia.
Poisi kaibsi imäle umma murõht. Imä trüüste, et kül veli kah suurõmbas kasus ja mängoseldsilidses kõlbas. Poiskõsõ uurõ, kost latsõ tulõva. Imä kõnõl’, et kurg tuu.
Sääne jutt pand’ vanõmba velekese viil rohkõmb murõtama. Nä arodi, et ütel hääl pääväl või toonõkurg hällü sisse vahtsõ titakõsõ puistada ja sis lätt jama edesi ni nä ei päse latsõhoitmisõst ilmangi.
Tull’ kevväi. Ütel pääväl oll’ taivaalonõ kluugutamist täüs. Herevillä veli hõigas’ tõõsõlõ: «Värdi, võta malk! Kurõ tulõva!»
Väega lämmi
Üts talv visas’ kats-kolm nädälit üttejärge krõpõt külmä. Kraat püssü –30 ümbre.
Pikäpääle and’ külm perrä. Uma kõrvaga kuuli, kuis kats naist ai umavahel juttu ni üts nimmas’ tõõsõlõ: «Täämbä om väega lämmi.» Kraadiklaas näüdäs’ 15 kraati külmä…