Minevä nätäl sai ka mikandin, Põlvan ja Võrol, nätä Linnateatri etendüst «Köster». Põnõvalõ jutustõt lugu kur’ast inemisest pand’ perrä märkmä, mille inemine kur’as läts’.

Tiatritükk pand mõtlõma ka maailma üle laembalt. Kas om nii, et ilman saa jaka asju selgele häis ja halvus? Kas värvi, minka ilmaello seletä, omma õnnõ must ja valgõ? Kas omma olõman õnnõ numbrõ üts ja kats (vai null ja üts) vai om midägi pääle noidõ kah?

Hää kunsti ja kultuuri tunnus omgi tuu, et pää nakkas tüüle. Tuud om täämbädse, pääliskaudsõ ja kipõ ilmaelo man iks inämb vajja. Õnnõ et kunsti ja kultuuri om hulga ja egäsugust ja mõnikõrd om keerolinõ tuu õigõ ja hää üles löüdä. Ja esi inemiisile võiva tähtsä olla esisugudsõ as’a.

Linnateatri «Köster» oll’ siski sääne kunst, midä või julgõlõ hääs ja õigõs pitä. Tükü autor ja lavastaja Kivirähä Andrus om üts noist parhilladsõ ao Eesti kultuuritegeläisist, kink tegemiisil tasus iks silm pääl hoita. Täl tihtipääle trehväs!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit