Pini ja pähkmä
Üts vanamutt, ku bussi pääle tull’ ja piledi ost’, pakk’ bussijuhilõ kotikõsõ pähkmit kah. Niimuudu kümme aastakka egä kõrd. A ütskõrd inämb es paku.
Bussijuht es tihka kõrraga küssü, a uudishimu oll’ suur ja lõpus küsse, mis juhtunu om.
«Oi, pojakõnõ, halv asi om juhtunu. Mu pinikene kuuli är,» selet’ vanamutt.
«A mis tuu pähkmile putus?» oll’ bussijuht segähüsen.
«No kuis ei putu. Pinile miildü väega kompvekke nutsuta, pähkmit sokolaadi seen. Sei sokolaadi ilostõ är, a pähkmit, noid tä es taha!»