Siil silla pääl iin
Üten Võromaa külän oll’ talo pernaasõ juubõl. Külälidse jõudsõ pidomajja õigõl aol… pääle üte kutsudu. Tuu miis uma provvaga astõ ussõst sisse pia tunn aigu ildamba.
«Kallis pernaanõ, es jõvva kuigimuudu innembä. Siil oll’ silla pääl iin,» kahjats’ miis umma ildasjäämist. Pidorahvas, kiä oll’ lavvan joba lõbusan tujun, naas’ säändse jutu pääle naarma. Kuimuudu nii suur miis pelgäs väikut eläjakeist, eski latsõ omma julgõmba! Astnu üle siili, ega tä ei purõ!
A asi es olõ pelgämisen. Ku miis autoga jõõ viirde jõudsõ, käve silla pääl suuroppusõ Siil käügin kipõ toimõndaminõ. Kuulda oll’, et sild lastas õhku. No tuud värki es saa sõna-sõnalt võtta – kõgõst oppus. Tull’ är uuta «sõategevüse» lõpp, ku jäl edesi sai sõita. Õnnõ pidolavvan olli sampusõklaasi joba ammu kokku kõlisõnu.