Jäie paar aastat tagasi pinsi pääle. Kül ma oodi toda aigu, ku inämb ei piä tüüle minemä. Et saassi ummõhtõgi hinnäst vällä maada ja koton toimõnda. A ku ma olli paar päivä maaha maganu ja koton tüü järe pääle saanu, naas’ nii ikäv, et jo kahitsi tüült är tulõkit. Mõtli, et läässi tagasi. A kost, taheta es inämb minno, pensionääri, nuuri jo eski.
Naksi sis tüüd otsma kül aolehe, kül arvudi kaudu. Saadi ummi CV-sid mitmõlõ poolõ. Inämbältjaolt iks saiõ vastusõ kah, kohe oll’ kirotõt: «Vabandage, kuid te ei osutunud valituks.» Üts õnnõ ütel’ õigust, et nä tahassi vähä noorõmbat.
Lätsi sis minevä aasta puukooli kuulutusõ pääle huuaotüülidses. Tüül es olõ väega vikagi. Inämbähe põllu pääl mõtsakasvõ pakki pandminõ ja kitskmine. Mineväne suvi oll’ ka parajalõ jahhe säändse tüü tegemises.
Kuna vaihõpääl muialõ tüüle es saa, lätsi seo keväjä jälleki puukuuli samma tüüd tegemä. Edimält läts’ häste, a sis tulliva nii kuuma ilma, et vanainemise pää es kannahta säänest sanna vällä. Vabandi sis ülembä iin, et ei jõvva nii kuuma pääväga tüüd tetä.
Ja nii ma sis nüüd istugi tarõn ja ooda…
Inemise umma muido kül targa, a ilma käändmisega ei olõ nä viil toimõ tulnu. Ku tulõ kõik suvi sääne kuum, sis ei saaki välän tüüd tetä.
Kahitsi joba, et ma ei olõ üttegi õigõt ammõtit opnu. Olõ kül mitu kuuli är lõpõtanu, a nuu ammõdi umma kõik inemiisi teenindämises.
Olnu iks vaia oppi säänest ammõtit, kon midägi saa ummi kässiga valmis tetä. Nigu tisler vai kängsepp. Sis olõs istnu päävä ja vihma iist var’on ja tüü ei olõs kah otsa saanu, müüblit ja jalavarjõ lätt kõgõ vaia.
Urmi Aili