Ku tükü tohku, tõrvasõpilpa ja väikese üsätävve kuivi halgõ tarrõ vei ja ahu ette istõ, sis võisõ märguta, kona taha viimäte tuld sai tettüs. Olõs nigu maailmadu ammu ollu, aga tegelikult om vaivalt kolm kuud tinavaasta ollu säänest aigu, ku päiv ütsindä tarõ kütmisega toimõ tull’ ja mõsu sai kõik aig vällän kuivata. Säänest kumba, mink iist tarrõ pakku minnä tulõ, om meil muiduki harva ja seekõrd oll’ esiki taast puutrist puhkunu lämmi tõnõkõrd liig ja pedi masina enämb kinni hoitma, muidu pühi kõik aig hikõ.
Lämmi aig lätt meil kipõlt muiduki, nii nuil, kel ainumanõ huul tuu, kuis puhkus henele kõgõ parembas tetä, ku nuil, kiä uma pendre päält ja mõtsast tulõva söögikraami usku.
Tinavaasta es olõ kevväi lämmä jagamisega helde. Kui maikuu keskel sai paksu jopõ ja villadsõ mütsuga aiamaad tsongitus, sis arutimi sääl nuidega, kiä kõrval ukõrdi kardulit panda, et lõunamaa inemise pedävä meid õks vast ullis külh. Ega hinna iist proovit medägi külvä ja istuta, et olõs sügüselt panni pääle ja patta ja purki panda, olkõ külh, et asi tõnõkõrd vääga hõel. Omma ju lämmäl maal sääntse tegemise tükk maad laabsamba, aga kas na tuust nii vääga huulva, uutva, et esi kasus. Olõmi õks virga külh, sai tuukõrd asi kokku võet.
Külmä ja likõ ao perrä tull’ ilmadu illus juunikuu, aga jäl hädä – vihma es anda.
Es tulõ enne jaani, jaaniaigu ega perän, ka terve juuli pea tsilkagi… Istõ Paganamaal üte ilmkistumada ilusa kontserdi aigu sääl pistütse perve pääl, kai alla sügäväde orgu ja imeteli, ku illus loodus ümbreringi ja ku illus õdag… aga näet, ei lähä meelest, et kuius kõik.
Joba lätsi liikvõlõ jutu ütest Vennemaa ennustajast, kiä ülnü, et ilm lätt augustin viil kummõmbas ja vehmatsilka ei tulõ niipea.
No läts’ häste, et kõik es kuiju ja kõkõ es jovva mardiga ka ärä süvvä, no om jälle aian tuu imetelemise aig, et kae, ku suurõ, ja kae, ku pall’u!
Augustin os nigu tahtunu külh viil lämmind ja enämb päivä saija, aga kõkõ hääd muidugi ei anda.
Ku vehmatsõs ei os lännü, sis siini ei os tulluki. Ja mis elu meil taal lühkül lämmäl aol om, ku ei olõ asja mõtsa minnä!
Maalehen kirutõdi, et vanarahva uskmise perrä satas pärtlipääväl, 24. augustil taivast siini. Peris õigus, aga naid naksi tasahaaval olõma jo veidü varõmb. Ja ku ilm jälle lämmämbäs kah püürd’, sis oll’ nii, et tund aigu mõtsan ja peräst puul päivä pliidi iihn. Ega iiba ei massa kah muiduki rabada, kiä ta kraami peräst ärä süü, villand või saija, aga nii illus om mõtsan kävvü, vahti ja löüdä… Ku saaki mõtsa jättä ei talda, sis tulõ jäl kavalus appi võtta ja tetä hääd miilt nuile tutvõilõ, kink jala enämb mõtsaminekit ei kannada, a kiä hää meelega vaaritasõ ja söövä. Nii saat viil jagamise häämeele kah!
Augusti viimätse puulpäävä üüse om kombõs mere veeren tuld tetä. No kost tuu sisemaarott mere võtt. Sai pantus köögin lämmä pliidi kõrval istun küünel palama. Märgutimi külh, et võinu taa nall’a peräst vai tiigi viirde viiä, õks viikogu, a vällän sattõ nii hirmutudõ, et tuli kõlvanu kaardõ ala tünni manuki panda, sääl ka viipuudust es olõ.
Suvi om läbi ja no tahetas ennusta, määne süküs tulõ. Nuid arvamisi om jo ollu sainast saina, hirmsast tormist kenä rahuligu pääväpaistõni. Mea tulõ, tuud mi kiäki ei tiiä, a arvada om, et nii ütte ku tõist.
Nõlvaku Kaie