Olõt pidänü kedägi, kiä om su ello kõvva mõotanu, igäväste uma elo osas.

Ja sõs äkki om tä lännü… Kas tuu om märk hindä vanassaamisõst?

 
Täämbä om mu sünnüpäiv. Neli­kümmend kuus aastakka ello, läbielämisi ni mõttit. Õkvalt nigu olõssi joba ilmadu aig eletü, a lihtsä rehkendüse perrä paistus, õt tuu nummõr saa ka kats kõrda suurõmb olla ni tulõ edesi trallada. Tiiässi õnnõ, miä iin uut.

Tõisi päält kaiõn käändäs ütskõrd värmi tuhmimbas. Kleidi­rõivast kaosõ suurõ verevä lilli ni palit sulas õkva ku vihmatsidsi pilvi ni asvaldiga ütte. Iho jääs kuigi vähämbäs ni ola vao­sõ maakamaralõ ligembäle, ku tahassi üldä, õt miä no ma, väiku inemine.

Kunas sjoo kõik pääle naas’? Parhilla tunnõ, õt ammus ma olõ hinnäst kõigi naidõ elon eletüisi rollõ seest üles löüdnü. Kõik naa suurõmba juuskmisõ ommava är joostu, latsõ elo pääle avitõdu, ummõhtõ om aigu ni abarust mullõ hindäle.

Pääle om naanu ku nõiaväke täüs nelikümmend-pluss-aig. Palo­ta-i ma inämb ello ni elo palo­ta-i viil minno. Muro om külh tan ni parhilla rohilinõ ni taivas korgõ ja sinine. Om julgust ni kangust olla esihindä ja tõisi vasta ausa ni valli õnnõ tuud, miä mullõ hääd tege. Om tarkust ellä tan ja parhilla ni kaia elo pääle tenomeelen süämega tagasi. Piiglist kaesõ vasta kordsu, midä olõ-i vaia käkki, ni hingen om õnnõ inämb ja inämb latsõ muudu vabahust, nuurust ni sjood tävves­te mu hindä olõmist.

Elo om õkva ku pikk puiõ­rida sälä takan. Egä puu man om pargipink ja palas mälehtüse latõrn. Astu õnnõ mõttin tagasi ja keri hinnäst pingi pääl lämmä teki sisse. Astu õkva naidõ kõgõ edimäidsi herkside latsõao mälehtüsini. Ja säält sjoo nakkas. Sagõhõhe õkvalt sõs, ku tuud kõgõ veidemb uuta mõistat, ni kimmäs om õnnõ tuu, et sjoo juhtus. Valgus lambin hubisõs ni pilks, lätt tuhmimbas ja tuhmimbas, kooni kaos. Periselt är. Mälehtüs om iks taasama, a valgusõ asõmõlõ tulõva var’o. Mõni kogonistõ nii pikk, õt küünüs läbi kõiki naidõ eletüisi aastidõ viil täämbä kundsa putma. Aig astus ku torsin tunnimiis ni sääl, kon saisma jääs, valgus kaos.

Järgmädsel pääväl saat ao­lehest teedä, õt jälki om kiäki är koolnu, kiä om sust tennü tuu, kiä sa täämbä olt. Või olla, õt olõ-i sa jo aastit mõtõlnu naidõ naaru ni herevüst täüs näütemängõ, filme, raamatidõ ni laulõ pääle, miä olliva niisama hariligu ja egäpääväne osa latsõ­põlvõst ni noorõaost ku päivä täüs suvõ ja talvõ, ku lumi oll’ nõnani. Naa kõgõ herksämbä latsõao naaru om iks kinknü meile kiäki tõnõ. Tuu kiäki, kiä om uma tii pääl sust sugupõlv vai kogoni kats-kolm iin.

Pikkä aigu paistussõgi kõik suurõ inemise ilmadu vana ja säändse jo iks koolõssõ, a ütel pääväl kasut esi suurõs ni näet peris inemist kõgõ tollõ takan, miä om sinno sügävähe putnu. Näet ello ni elo häömist. Ni ka igävest häömäldä ello läbi anni, himo, suurõ tüü ja tahtmisõ hindäst jälg maaha jättä.

Pall’o om noid, kinkal om koton raamat, miä om jäänü lõpõtamalda. Švejk. A õigus, kavvõn ja võõra ommava säändse kaotusõ. A kuimuudu minnä kaema näütemängo, mink kõgõ tähtsämb näütlejä pääle edimäst mängmist inämb es heräne? Lämmi ja armsa inemine, kiä om jo iks olõman olnu. Kinka om olnu nii lihtsä hinnäst võrrõlda. Nii hää ja uma, õkva ku uma taat. Ku tükk rahulidsõst elost lätt är mõnõ võõra inemise kaotusõga. Esierälidselt säändse uutmalda kaotusõga.

Ku sorti koton raamatit är koolnu kiränige perrä, om mul ku pikä puuga iin muidokina Männi Heljo. Ildaaigo tä jo läts’. Lihtside juttõ kõnõlõja, kink sulõst ma usu ekä sõnna. Muu hulgan usu kimmähe, et Costa Rica kohv om kangõ. Ni kuis ma kae näütüses viisorist mõmmi jutussõ-mängõ, ku Rebäse Reinu kummõlt vällä hõigat kihotus­lausõ «Tiiäti, sõbra, vabahus om sjoo, ku sa olõ-i inämb kannu külge kinni köüdet!» vii mõttõ latsõpõlvõst hoobis toonimaa teie pääle roitma. Miä kõrd oll’ nali ja naar, saa kurbtusõ vai kogo­nistõ iku tähendüse. Tutva ni tähtsüsest suurõ inemise läävä är. Kimmäs lagonõs lakja. Sjoo kuradi Aig om ütstõsõ perrä är kor’anu Sipsigu ja Sammõlhabõna, Postikana ja Kass Arturi.

Tahassi uudissidõ iist är mõtsa pakõ ni hoita hindä jaos alalõ Armastusõ. Kolmõ apõlsiini vasta. Ku ma midägi tiiä-i, saa-i tuu ka mullõ hallu tetä. Tuu vast omgi tuu külm, miä närbähtäs ütekaupa lilli mu kleidi päält? Ku latsõao naarust jää-i midä alalõ. Ku sääl kavvõmbidõ pinke man lätt kõgõ pümmembäs. Kas ma sõs vaogi ütel pääväl kühmä, ku sjoo pümehüs ligembähe joud?

A ma saa-i joba parhilla minnä sirgõ säläga kaema tiatritükkü «Serafima ja Bogdan». Viimäte ostõt Kaplinski Jaani raamat om kah viil putmada. Selle õt mul olõ-i koton tsilka viina, a tundminõ om sääne, õt ku topkat nõsta-i, olõ-i kõlbulinõ.

Om illos kuulda, et inemise kõnõlõ-i kokko saiõn inämb lorri, a om hirmsa, õt meid om õkva ku kätte saanu üleülene kultuurinõ kaotusõhalu. Om sjoo, õt tiatritarõ omma parhilla viimätseni täüs, ilmadusuur himo kunsti vasta vai pelgüs, õt pia käändäs ussõ jälki kinni ni mi saa-i inämb hindä üttemuudu elämist-olõmist tõisi kõnõlduisi juttõ sisse är käkki? Piämi elämä õnnõ esihindä ello ni sjoo, miä om mu tennü ilosambas, targõmbas, köütvämbäs inemises, miä om mullõ kerge jala ja tsiiva andnu, saa läbi, pandas luku taadõ.
 
 
Tulõ nii vällä, õt ma himosta nii otsalda mi tsill’okõsõ Eesti perätüt kultuurivaimo. Olõmi kasunu unõlaulõ ja innemuistsidõ juttõga. Tiatri, kino, kontsõrdi ja järgemiisi vahtsõ raamadu poodiriiolidõ pääl ommava meile umadsõ õkva ku must leib ja puhas vesi juumisõs. Saasi õnnõ naa värmi hindä seen alalõ hoita. Sjoo rohilidsõ-rohilidsõ muro ni korgõ sinidse taiva.

A vast jääs sääl puiõriän lamp kistumada, ku ma umilõ latsilõ pokulugusid loe? Vast mu latsõ­aig jää-i tuhmis, ku näe ütte tsill’okõist naaru käen kõõkaman, selle et Kahruesäl om jo kiivri pään? Vast om ka naaru ja ilosidõ mälehtüsiga niisama ku elon kõgõga – midä hindäst vällä annat, tulõ kõrd tsõõriga ni mitmõkõrra sullõ tagasi.

Niimuudu kõlbas jo külh sjoo nelikümmend kuus katõga iski ni edesi trallada. Tenomeelen ja mälehten.


 
 
Kübärä Kristi,
elo häädümise pääle märkjä
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit