Parm tsuskas: katrõsandi
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Maolda nali
Väega hää unõrohi
«Kuis nuu kündle mõosõ, mis ma sullõ unõrohos vällä kiroti?» küsüs tohtri ravialodsõ käest.
Ravialonõ kitt vasta: «Umbõ häste! Jõvva-i viil näppugi tagaotsast vällä tõmmada ku joba maka!»
Muda Mari pajatusõ
Takastperrä tarkus
Ma kuuli raadiost, et võit terve eloiä oppi, a koolõt iks ullina. Esieränis ku taha-i oppi tõisi vikost, a piät esi kõik läbi tegemä.
Vaivalt nätäl pääle suurt tormi arvas’ üts kabinetimõtlõja, et kipõstõ tulõ terve Eestimaa raudtiirongi elektri päält käümä panda. Jo tuu suur mõtlõja es olõ kuulnu, et mi kandih olõ-s tormiga murdunu puu õnnõ suuri teie ja elektriliine pääl, a raudtii oll’ kah pedäjit ja kuusi täüs ja rong saisõ. Paigapäälse saemehe pästi sõs rongi liikma, a vaivalt egäl puul mõtsa vaihõl elektrimiihi õkva võtta om, et liine kõrda tetä.
Kõnõldas, et säändsit tormõ ja suurt sato nakkas kõrrast sakõmbahe olõma. Sõs võissi nüüd pääle tormi takastperrä tark olla ja rohkõmb ette mõtõlda.
Mardi küüdse külmäse
Kuuli raadiost, et seo aasta nakkas riik santõ kokko lugõma. Egäüts, kiä arvas, et and sandimõõdu vällä, või hinnäst üles anda.
Mardipäävä aigu oll’ perüs pall’o nii santõ ku Martõ ümbre juuskmah. Eski telekahe ja raadiohe jakku näid. Tiiä-i, kas näil küüdse väega külmsivä?
Meil Võromaal oll’ külh ilm lämmi. Likõvõitu ja undsõnõ, a varba es valta. Ku õkva kiäki mua seeh varba pääle es astu.
Jo noil pääliina Martõl sõkuti kõvastõ varbidõ pä
Tossu Tilda pajatus
Midägi hääd kah!
Kõva tuulõhuug vei minevä kuu pühäpääväl Võro alajaama päält katussõ ni eelektri kattõ Võro liinast ja maakunnast. Liinan tull’ tä tagasi vasta üüd. A mitu tunni pümmen olla oll’ inemiisile midägi vahtsõt. Tuust kõnõldi iispäävä egäl puul. Latsiaian kah.
Vanõmba rühmä latsõ olli eelektriunodõ pääle pahanu, et telekast es saa multikit kaia ja arvudimängõ mängi. A väiku Siim oll’ õnnõlik.
«Ummõtõ oll’ imäl ja esäl aigu, et saimi kõik kuun olla. Kündletulõ valgusõn kõnõli nä egäsugutsit juttõ, pääas’aligult tuust aost, ku nimä väiku olli. Sis tõi esä suhvlist lavvamängu vällä ja läts’ vallalõ «Tsirkus», kon ma esäle är tei,» oll’ Siim rahul. Tõõsõ latsõ olli tedä kullõldõn mõtligus jäänü.
Pudõr tarakannõga
Üts vinne vanamiis viidi vägüsi haigõmajja. Es olõ tä sääl millegagi rahul ja helist’ kodo, et tulkõ no perrä.
Saadõti tälle üts noorik küllä, et tuu panõssi papilõ mõistust päähä ja aigu viidässi. Papi sai süäme puhtas kõnõlda.
A sis tull’ õdagusüük. Papi kai ja imeht’: vai jummal, taa om külh pudõr tarakannõga!
Oll’ olnu riisipudõr, kohe rosina sisse segätü…
Raudkatsi Ene
Vussilännü sandinkäük
Mul om antsak kullõlda marti-juuskmisest. Mehkamaal käüti ja käüdäs mardi- ja kadrisandin. No kink iist vai takan sa joosõt? Liina uulitsõid piten viil, maakotusõn tulõ kävvü ja hoita, et silmä pähä jäänü.
Taa lugu juhtu 1953. aastaga mardiõdagul. Mi kandin oll’ Nõukogudõ Armee kolhoos, ja egän majapedämisen latsi ja nuuri inemiisi. Elektrit viil es olõ, istimi petrolilambi valgõn edetarõ laua ümbre.
Aknõ takast naksi kuuldma kõvva lauluhellü:
«Laskõ sisse mardisanti, ma-a-ar-di! Laskõ sisse…» Lauluhelü asõmõl kostu enne joosumüdinät…
Mis no juhtu? Esä läts’ vällä kaema. Mardisandi olli aknõ takan kogunõdõn ajanu ümbre sinnä külmä vii pangi jahtuma pantu plekist kümneliitridse mannõrguga õdagudsõ piimä. Tuul aol oll’ piimä egan maaperren ellujäämises vaia. Sandi pelksi, et saava mu imä käest «õnnista», tuu tähend’ tõrõlõmist.
Miä lännü, tuu lännü, medä tan enämb pahandat…
Hanimägi Heidi-Hele
Massulda sõit
Mineväaastaga 16. märdikuul käve Tarton silmäarsti man. Arsti man läts’ häste: seo silm, mis vahepääl näüdäs’ musta ja karvast pilti, nakas’ vahtsõst nägemä. Om tett viis kõrda lasõrit ja kolm silmäsisest süsti.
Sõitsõmi sis Tartoh tütrega liinaliinibussiga bussijaama ja oodimi viimäst massulda Valga-Valka liinibussi kell 17.30.
Bussijaamah oll’ üts Leedu miis ja tuuaig otsiti õkva tõist Leedu autovarast. Seo herr oll’ pall’o sündsä tuu jaos. Kirot’ arvotin ja kõnõl’ kinkagagi leedu keelen.
No pia lätsimi vällä, rahvast oll’ pall’o. Üts papi oll’ asfaldi täüs laotanu pakinutsakit, noid oll’ ütesä tükkü. Ma sai edimäidsi siäh bussi pääle ja ütli «massulda Valka». Bussijuht ütel’, et kõik saava täämbä Valka. Ma küsse, kas pääle valimiisi inämb ei saaki? Tä ütel’, et ku õigõde valit, sis iks saat.
Vahekäik sai kah rahvast täis, no riidi õdak jo. Sis tull’ tuu pakinätsäkidega miis ja ütel’, et timä piät Tal’nast Valka saama, a bussi pagasnik es tulõ automaatigavia peräst vallalõ. Miis pand’ nuu paki bussi tsõõrõ ette, et buss ei saasi vällä sõita. Bussijuht läts’ kur’as, ütel’, et igäväne hädä seo Valga liiniga, timä taad inämb ei sõida. Lõpus topsõ neo paki umapuulsõdõ pagasnikudõ ja sõit nakas’ pääle.
Peräkõrd taht’ tuu reisjä Saksamatsin maaha minnä. Küsse üte neiokõsõ käest vinne keeli, tuu ütel’, et timä mõista-i vinne kiilt. A no sis bussijuht pidi Saksamatsin kinni. Toolõ mehele oll’ üts katõ piniga provva vasta tulnu. No laatsõ sis nuu nutsagu muro pääle maaha, paistu nigu Tal’na prügimäe kraam olõvat.
Ma mõtli, et ku tuu provva tuud papit ei võta, kohe tä sis vasta üüd saa.
Järgmädsel pääval küsse infopunktist raamadukogohoitja Saima käest, kiä tuu imeline miis oll’. Saima ütel’, et seo om pini-provva Tal’na puult peigmiis.
Noh jõudsõmi sis peräkõrd Valka, bussijuht muutu kah lõbusas, tenssimi tedä süämest. Mullõ tull’ minnij vasta, jäi timä poolõ üüses. Kell 12 kuuli kõvvo paukõ – seo oll’ «Läti 100» tähüstämine. Läti-Valga liinapää Krauklis oll’ kostki suurõtükü lainanu vai olli nuu tulõvärgi paugu. Naksi lugõma, a läts’ segi ja jäi vahtsõst magama.
Lillemetsa Mare
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Raag
Seod nimme kand Eestin 445 inemist. Nimme käändäs eri muudu – ammõtlikun stiilin tulõssi kõnõlda džuudotriinrist Raagi Ennost a võro muudu üteldäs Raa Enno. Või ka olla, et kongi Eesti kandin käändäs taad nimme Raag: Rao.
Nimmi pandmisõ aigu tekkü taa nimi Valguta mõisan Rannun, Sangastõ mõisan, Võru mõisa Navi külän (hingerevisjonin Raach), Sõmmõrpalu mõisan, Vana-Kasaritsa ja Viitina mõisan ni Vahtsõliina kerigumõisan. Lõuna-Eestin tähendäs raag puu muudu paiu ja õkva seo sõna omgi meil priinimes annõt. Võrdlusõs: Kanepi Sõrõstõ mõisan annõti joba 1809 nimi Raggas. Sõna raagass tähendäs vanan võro keelen ossaraokõist.
Tartu liinalõ kuulunun Sootaga mõisan om 1826. aasta hingerevisjonin Raick, a keriguraamatin om samal suguvõsal nimi Raag vai harvõmb ka Raig. Tunnus, et tuu nimi lätt uma edimädse tähendüse poolõst kokko hoobis Raia-nimega (Raig), minkast tulõssi kirota mõni tõnõ kõrd.
Harjumaal Ohekatku mõisan pantu Raag ja Järvämaal Koeru Piibe mõisan pantu Roag tähendäse arvada ossaraokõist. Piibe mõisa nimme kirotõdi pikält paikliku keele muudu Roag, viil õnnõ 20. aastasaal tetti nimi kiräkiilses. Harjumaal Keila Muraste mõisan pantu Raagus tähendäs niisama ossaraokõist, nigu ka vana võro keele sõna.
Nimme Raag võeti 1921 ka katõl kõrral Setomaal, a peris hulga tull’ taa nime kandjit manu eestistämisega – nimme võeti 37 kõrda. Eestistämise aigu mõtõldi nime tähenduses joba kimmäle ossaraokõist. Tal’nan eestist ka üts Kanepist algusõ saanu Ragas vahtsõs nimes Raag. Kimmäs mõtõ paistus takan olõvat Keila ja Lehtse kandi eestistämisel Greenbaum ’roheline puu’ > Raag.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Maahaina võim. Neläs jago
Et ravivist maahainust api saia, tulõ seletä näide pruukmisõ viise. Lisas tsäile um viil mitmit tarvitamisoppuisi.
Siirop
Mõni kasv um nii mõro ja halva maiguga, et tälle tulõ siirop pääle kiitä.
Näütüses põdrasammõl. Võta klaasitäüs ütstõsõ külest vallalõ harotõduisi samblit, vala üle poolõ liitri viiga. Keedä väiku tulõ pääl 5 minotit ja lasõ 2 tunni tõmmada, sis kurna. Lasõ vedelik vahtsõst lämmäs ja panõ maigu perrä mett vai tsukõrd mano, et ilosahe är sulas. Jahuta ja hoia külmän. Võta köhä kõrral 1–2 spl täüt 3–4 kõrda päävän.
Salv
Näütüses saialillisalv. Panõ üts peotäüs värskit saialilli häitsmit 200 g kuuma tsiarasva sisse. Kuumuta vesivanni pääl 2–3 tunni. Jätä paaris tunnis lämmähe kaasõ ala tõmbama. Kiimä ei tohe laskõ. Kurna purki, panõ kaas pääle ja jahtunult külmäkappi. Tarvita määrmises herpese, nahatõpi ja jalaveresuuni põlõtikõ kõrral.
Salvi või tetä ka vaha ja õliga. Võta 25 g mehilädsevahha ja 120 ml päävälilliõlli. Vaha ja õli vala klaaspurki ja panõ viivanni. Aja vesi kiimä. Keedä väiku tulõ pääl, kooni õli ja vaha umma segi lännü. Võta annom tulõ päält är ja jahuta, vahepääl sekä. Võit mano panda ka paar tsilka mõnda eeterlikku õlli. Ku midägi koton ei olõ, kõlbas ka tsesnokimahl, kes lõhna ei põlõ. Vala purkõ sisse ja panõ jahedahe. Määritäs naha pääle niisutamisõs, nahakriimõ ja sinikide kõrral.
Kriim
Muido tetäs nigu salvi, a vett pandas ka mano. Võta 25 g mehilädsevahha, 25 ml vett ja 120 ml kasvuõlli. Sulada õli ja vaha ütelidses massis. Sis tsilguta vesi mano ja samal aol sekä, kooni kriim paksus lätt. Jahuta, panõ mano eeterlikku õlli ja nõsta jahedahe.
Sais kavvõmb ku salv ja tunnus nahalõ määrmises pehmemb kah.
Urmi Aili
Oppus lätt edesi.
Hellamaa Sirli laul kõnõlõs noorilõ tutvast hädäst
Timahavadsõ Uma Laulu konkursi päältkaejidõ lemmikus valiti Hellamaa Sirli laul «No kos tuu iPhone jäi!» Laulul om häste lännü ka edesi, YouTube’in oll’ lehe trükküminegi aigu laulu kaemiisi pia 9000. (Kae ja kullõ: https://youtu.be/wtVZdH9_80s). A kiä om laulutegijä ja esitäjä Hellamaa Sirli?
«Olõ inemine, kellele miildüs kõgõ rohkõmb laulda ja pilli mängi. Viil olõ ma Osola põhikooli muusigaoppaja, kes pääle tunnõ iispääväst nelläpääväni kellä ütest katsani õdagu tegeles naidõ latsi, nuuri ja suuriga, kiä tahtva pilli mängi ja laulda. Riidi ja pühäpäävä olõ ma Antsla baptisti kogudusõ man, et sääl nuuriga tegeldä ja laulda ja näidega pilli mängi. Ma olõ ka kolmõ latsõ imä ja mul om miis ja mehe imä ja üts pini, kellega ma kuun elä,» võtt Hellamaa Sirli lühkült uma tegemise ja elo kokko.
Rahvalõ miildünü laul sündü Sirlil tegemiisist vabal aol. «Oll’ puulpäiv ja ma tulli sannast. Üts mu latsist küsse, et kon tuu telefonilaatja om ja ega ma olõ-i toda nännü, ja tõnõ es levvä telefonni. Ma esi ka ei levvä vahepääl ja sõs mul naksi pään käümä viis ja sõna kuun. Istsõ klavõri taadõ ja paari tunniga sai laul valmis. Kõik nigu tull’ koskilt ja ma ei tiiä, kuis tä niimuudu valmis sai,» seletäs Hellamaa Sirli laulu luumist.
Võistlusõl kandsõ Sirli esi üten uma sõsara Kerliga luu ette. «Ku ma edimäst kõrda sinnä Mooste folgikotta astsõ, sis mõtli, et o my god ku suur tuu lava om ja mis iks saa. Tei pruuvi ja iks olli veidü närvin: mis tetä, ma olõ-i nii ammu kongi suurõ lava pääl üles astnu. A ku är laulsõ, oll’ väega hää miil, et ma iks tulli. Seo oll’ sääne võimsa kogõmus kullõlda tõisi ja esi üles astu. Taha tennädä katõ käega tuud helümiist, kes hellü tekk’!» seletäs Sirli. «Ja ku viil tull’ tuu teedäandminõ, et ma olõ päältkaejidõ lemmik, sõs no es saa maada terve üü.»
Sirli arvas, et laulul läts’ nii häste selle, et taa kõnõlõs inemiisile, esieränis noorilõ tutvast hädäst. Laulu iist om tä kõvva ka tutvidõ käest kittä saanu. «Tagasiside om olnu sääne, et and mullõ huugu tetä viil midägi ja tuvva seo laul viil rohkõmb just noorilõ võrokõisilõ ligembäle,» ütles Hellamaa Sirli.
Rahmani Jan
Hellamaa Sirli (hääd kätt) üten sõsara Kerliga (klavõri takan) laulu ette kandman. Urbasõ Ülle pilt