Timahavadsõ jutuvõistlusõ juttõ loiva ja hindsi Harju Ülle, Kahro Marek, Kama Kaido, Koha Priit, Kõivupuu Marju, Säinasti Ene ja Valpri Valdo. Tan omma mõnõ hindajidõ tähelepandmisõ timahavatsidõ juttõ kotsilõ.
* * *
Juttõ om vanast aost pääle kõnõldu tuujaos, et ummi tarkuisi ja läbielämiisi tõisiga jaka. Ku om juhtunu määnegi hallõmb lugu, saat tuu süäme päält är. Ku om nall’akas juhtuminõ, lasõt tõisil kah naarda. Tark jutt tege egäüte tsipa targõmbas.
Hää, et mi inemiisil jakkus iks jutulanga. Inämb kirutõdas tuust, midä uma pini, kass, tsiga vai lehm om kõrda saatnu, mis tohtri man om juhtunu, kuis kolhoosin vai Vinne sõaväen elu käve. Säändsit vana ao juttõ om musugutsõl noorõmbal jorsil väega põnnõv lukõ. Mi siän om viil ka noid, kiä mäletase sõaaigu. Neo mälestüse omma küländki esimuudu ja midä aig edesi, toda inämb omma naa väärt.
Uman keelen juttõ lukõn tulõ õkva keväjä tunnõ pääle. Neo väiku jutu omma nigu võidlilli siimne, midä kirutaja hindä ette lakja puhk ja mis sõs kavvõmbalõ, kohegi muialõ lindlõsõ. Sääl saava naist jälki vahtsõ kõlladsõ häitsme, tõisilõ kaia ja kor’ada. Rõõmu ku pall’u!
Kahro Marek
Es olõ üttegi tõisist pall’o kõvõmbat juttu. Väega kehväkeisi oll’ kah veidü.
Paigajuttõ, kotussidõga köüdetüid pajatuisi es jää väega silmä. Timahava tundu mullõ, et häste olli kirja pantu rahvaluulõ arhiivi puult välläpakutu teema, tõispuulsusõ jutu. A kõrralikkõ juttõ tull’ seokõrd ka teemadõl, mis kunagi varramaba omma olnu – savvusann, piimäpukk. Nii et ooda tõsõ ilma ja vanarahva uskmiisi juttõ edespite kah.
Maolda nal’a kiskmist vast ei olõ rohkõmb vaia. Las noid mõtlõs vällä Uma Lehe päätoimõndaja esi.
Valpri Valdo
Seo aasta jäi silmä pall’o häid juttõ vanõmba ao elost. Kuis pulma tõõsõl pääväl olti vai kuis märti joosti vai kuis eläjitega egäsugumaidsi toimingit tetti…
Säändsit asju võissi rohkõmp kirja panda. Noid inemisi nakkas vähäs jäämä, kiä viil säänest maaello mälehtäse. Ma kitä kõiki kirotajit, kiä võtiva tuu tüü ette.
Säinasti Ene
Jäi miilde pall’o juttõ, miä naksiva pääle väega põnõvalt ja pall’olubavalt, a ku lugu edesi läts’, kattõ sisu kuigi är ja lõpun es saaki arvo, midä kirotaja om tahtnu kirja panda. Tuu tekk’ hindamisõ muiduki lihtsambas. Silmä jäi viis-kuus luku, miä mu arvamisõ perrä tõisist kimmähe parõmba olli. Väega miildü luu, kon peris elo ja unõnäo elo olli põnõvalt kokko kirotõdu. Üts maolda nali Krabi kandist oll’ ka väega hää, a ma pelgä, et tuu trükümusta ei kannata.
Koha Priit