Maolda nali
Imeasjoga keksmine
Minevä aastasaa katsakümnendil aastil naas’ Eestimaalõ trehvämä õks inämb suumlaisi. Nä uhkõndi eestläisi iin: «Meil om mõstav tapeet!»
«A meil om Gustav Naan!» es jää eestläse kah võlgu.
Muda Mari pajatus
Ja päsemigi är
Ma kuuli raadiost, et kelläle ei mõo käändmine häste. Esieränis sügüse, ku piät tseieri tagasi krutma. Inemiisil om kergemb är harinõda, nä olõ-i jo massina.
Tuu om muidoki õigõ, et tseieride edesi-tagasi käändlemine är lõpõtõdas. Elo om edesi lännü, tuu, mis minevä saandi jaos oll’ mõistlik mõtõ, om mi saandil tävveste mõttõlda. Õnnõs omma kõik tuust arvu saanu ja tugõsõ kelläao paikajätmist.
A eestläsele miildüs vaiõlda ja nüüd om vaidlus tuu üle, määne aig jättä. Imelik, et kiäki olõ-i tuud vällä ütelnü, et suvõaigu om meil aastast pia katõssa kuud, a talvõaigu õnnõ üle nelä kuu. Mi olõmi jo harinu valgõl aol suvõaoga elämä ja ei kujuda ettegi, et septembrih olõs õdaku jo pümme. Suurõmba ao umast elost elämi parhillaki suvõaoh. Tuu om iks mõistlik, et kell suvõao pääle paika jääs. Kelläaig olõ-i jo süüdü, ku inemise õdaku õigõ ao pääle magama ei lää ja poolõ üüni määndsitki ekraanõ vahtva. Ku üüse katõssa tunni makat, sõs om ütskõik, mis kell tuu tüü- vai koolipäiv nakkas. Väega pall’o käävä ülepää üüse tüül ja noil olõ-i vaiht, kohmaal kellätseier parajahe om.
Tossu Tilda pajatus
Armsa koolioppaja mälestüses
Kõnõlõ oppajast, kes ei olõ mullõ üttegi koolitunni andnu. Tä opas’ säksa kiilt, a ma opsõ keskkoolin inglüst. Perän oll’ tä õdagukooli direktri, a tuu kuul es putu mullõ. Hää lugõja saa muidoki aimu, et jutt om Vijardi Õitsest.
Mu kooliaol alas’ süküskuu kolhoosin kardokit võttõn. Nigu mi esi kõnõlimi: põllumajandust nõstõn. Üte sügüse oll’ mi klassiga üten Vijardi Õitse.
No ollimi iks puiani. Lätsimi lupa küsümäldä kinno, kon pääle filmi näütämist oll’ tands. Ku mi poolõ üü aigu tagasi jõudsõmi, võtsõ meid vasta tulivihanõ oppaja. Majja oll’ sisse murdnu kamp nuuri tsurrõ, kinkast pidi nõrk naistõrahvas, tuu tähendäs Õitse, ütsindä jako saama. Ja meile, patukottõlõ, andsõ tä kah andis, selle et oll’ hää süämega.
Perän oll’ Õitsega läbikäümist sakõstõ. Õitse oll’ väega seltskundlik inemine. Ku peeti mõnd pito vai muud lavvaga olõngit, pallõldi Õitset midägi võro keelen kõnõlda. Timä leevänummõr oll’ jutt, kuis vask’ast herrät koolitõdi. Istsõmi liina rahvasaadikidõga Kandlõ saalin ümbre lavva, esi suurõst naarust kõvõra. Kõgõ kõvõmbalõ naard’ vahtsõnõ sideülemb, kes oll’ ildaaigu Läänemaalt siiä kanti tulnu. A veitü ao peräst küsse tä, kiä tuu Vask’a sääne oll’. Vahtsõnõ naar…
Seo jutuga tervidä ma kõiki tutvit kuulmeistrit, innekõkkõ Suu-koolist ja Võro keskkoolist. Gümnaasiumiharidus Võrol om Eesti riigiga üte vana.
Kavala internaadipoisi
Väimelän ellimi, oll’ üü ja helisi telefon.
Miis võtsõ vasta ja helistäjä oll’ miilitsäkõrrapidäjä. Moraali lugõdõn selet’, et meil sääl inernaadin kõrda ei olõ. Poisi omma Võru liinan kinni peetü ja uutva perrätulõmist.
Miis Priit oll’ opialajuhataja ja vastut’ sis õdagiidsi asju iist kah.
Tä võtt’ katõ kabiiniga opisõidu veoauto, et lätt tuu üten Kimaski Villuga nuu tsura liinast är.
Moraal oll’gi paigast är. Poissõl oll’ kast Žiguli olt!
A sis tull’ Priidul ja Villul mõtõ, et las poiskõsõ võtva hindä vahelõ tuu ollõkasti ja toova esi karistusõs jalaga koolimajja. Esi tulli nä är ja poisi jäivä maaha.
Poisi es olõ ka ulli. Istsõva Kirumpää silla manu maaha, jõiva õllõ är ja pandsõva vii asõmõlõ… Kast om kast.
Ma ei mäletä, kavva tuu kast sääl koolimajan saisõ ja mis tuust sai, a ku oll’ lõpuaktus, sis nuu poiskõsõ tunnisti pattu…
Raudkatsi Ene
Võikijuuskminõ surmaga
Kõik kaos – tuu om inemiisipere igäväne õdagulaul ja tuu omgi kõgõ nii. A tõnõkõrd, ku õnnõs lätt, võit midägi viil är tetä, inne ku tuu kaominõ õkva tulõman om.
Ku taivas kah avitas, sis lätt õnnõs. Ma olõ seo maamuna pääl iks päivi elänü. Nii ütte ku tõist om juhtunu. Mõnõ kõrra olõ saanu hädäliidsi kah avita. Sääl om päämine, et piät ruttu mõtlõma ja kõrraga toimõndama nakkama.
Tuu oll’ aastit tagasi. Ma elli ja tüüti Väimelän. Käve päähuunõn kontorin, õiõndi sääl uma tegemise är ja tahtsõ liinaliini bussi pääle minnä. Buss käve tuukõrd viil tehnikumi päähuunõ iist läbi. Buss tull’ ja ma istõ bussi pääle taadõpoolõ. Bussi tull’ üts tutva miis Eedu. Nätä oll’, et täl oll’ olnu kipõ tulõk, selle veret’ näost. Äkki käve määnegi nõks täst läbi, ai hindä sirgõmbas ja näo värm muutu. Taipsi kõrraga, et asi om halv.
Hõiksi bussijuhilõ, et ärku minemä sõitku, hüpsi bussi päält maaha, üle lillipindre, ja hõiksi päähuunõ etteruumi, kon oll’ inemiisi, et helistäge kiirabi – bussin sattõ inemine kokko – ja tulkõ kiäki mullõ appi. Õkva läts’ müüdä mu tüüseldsiline Maia, kes kuulsõ, mis hädä om. Joosimi bussi, sääl tõmbsimi Eedukõsõ, kes oll’ joba nakanu sinitses minemä, bussi vahekäüki pikäle, käändsemi täl pää nigu vaia ja naksimi tedä tasoma. Bussin mõnõ naasõ kaiva ja ütlivä, et ti jo näeti, et tä om koolnu – jätke no perrä. Bussijuht saisõ keset bussi ja astõ iks üte ja tõsõ jala pääle. Mi muidogi es jätä ja joba tull’ kiirabi kah, a Eedu nakas’ suud liigutama. Abin ütlivä, et tan om tettü kõik, midä oll’ vaia. Tükü ao peräst võtsõ Eedu elo sisse.
Õdagu tull’ Eedu naanõ suurõ ikuga mi poolõ ja ütel’ mullõ, et ku minno sääl bussin es olnu, sis põra näil essä inämb es olnu. Eedu elli päält tuu viil üle kümne aasta.
Tõnõ kõrd juhtu nii, et ma tüüti Raisten, tohtõrdi sääl lautu man eläjit. Lõpõti oma tüü ja naksi kodo poolõ tulõma. Oll’ perädü kuum suvinõ aig. Kavva aigu es olõ joba vihma tulnu. Suurõ Tartu tii päält käändse mi maja iist müüdä ruusatii. Tuu tolmas’ hirmsahe, ku kiäki sõit’. Suurõtii päält oll’ mi kotsilõ mõnisada miitret.
Tuul pääväl sõidiva mi maja iist müüdä ütstõsõ takan suurõ massina liiva ja ruusaga – sääl takanpuul midägi ehitedi. Kavvõmbast näi, ku kallaja läts’ müüdä, tolmupilv nõssi taivani. Sis näi, ku majaussõst tull’ vällä naabri väikene poig Alar (4–5 a), kühvlikene käen, ja läts’ õkva tii pääle sinnä tolmu sisse. Suurõtii päält nakas’ mi tii pääle käändmä järgmäne suur massin. Mi tii kotsil oll’ iks suur tolm nigu pilv.
Joosi sinnä, kohe poiss kattõ. Kuigiviisi näi, et tä istõ keset tiid tolmu seen. Vaivalt jõudsõ tä säält är tõmmada, ku joba puistas’ järgmäne kallaja meid liiva ja tolmuga üle. Mul rõivaski säläh liiku.
Perän mõtlimi, et mitte määndsegi mooduga ei olõs tuu juht meid õigõl aol nännü. Mi õnnõs oll’ tuu kah, et väega väiku tuulõõhk oll’ maja takast ja nii ma näi, kohe poolõ poiskõnõ astsõ. Teno taivalõ, et läts’ õnnõs. Poisist kasvi miis, kes piäs täämbädseni elämä.
Nahkuri Liidia
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Kõrralinõ üllenpidämine
Kaegõ, Herkel saa latsõ. Läts’ niimuudu, et ei saa uma naasõga, a uma tüüseldsilidsega. Esi ütel’, et kõgõ kõrralidsõmb sääne üllenpidämine kah ei olõ. Nii om, miis tiid, mis miis ütles. Latsõtegemine nõudki, ku mõtlõma naada, joba luudusõ puult mittekõrralist üllenpidämist. Lipsu võit kaala jätta, tuust ei olõ hätä, a püksi tulõ külh maaha võtta. Ja kihä alomadsõ otsaga tulõ säändsit mittekõrraliidsi liigutuisi tetä. Tuda-suda…
Riskibisnis. Näeti, Tarto Ülikooli raamadukogo direktri Halliku Martin tetti vallalõ. Piir latsõtegemises säädmise ja kiusamisõ vaihõl om nii ohkõnõ, et esiki koolitõdu mehe jääse hättä. Kuis sa tuud last tõistmuudu tiit, kõgõpäält tulõ õks paarilidsõlõ ilosahe lähküle saia, nii nigu tuu asi eläjäriigin käü. A avitas paarist sõnast ja ku nu paar sõnna naistõrahvalõ ei miildü, sõs omgi kõik. Olt häpü täüs, tüült vallalõ lastu ja mida kõkkõ viil.
Ku om plaanin tüü man mõnõlõ naasõlõ lähküle saia, sõs ma soovida suu ülepää kinni pitä. Kõkkõ, mis sa ütlet, või perän su vasta pruuki. E-kirju ja sms-e saatmist är võtku plaanigi, neo omma puhta tunnisas’a. Kõgõ parõmb om, ku käänät hinnäst tüüseldsilidse poolõ, kaet täl näost müüdä, silmä ei kae, ja sõs tiit kihä alomadsõ otsaga timä poolõ säändsit liigutuisi. Tuda-suda. Alostusõs mitte äkiliidsi, a säändsit üteliidsi, naisilõ ei miildü rapsja mehe. Edimält või naistõrahvas veidükese viltu kaia, a ku sa egä päiv nii tiit, sõs tä harinõs är. Sõs paari nädäli peräst võit joba üteliidsi liigutuisi vahelõ mõnõ äkilidsembä kah tetä. Tuu näütäs, et sa olt veidükese rohkõmb ku mõni lambadamiis.
Feissbukin oll’ õkva trehvämine: üts nuur naistõrahvas kaivas’, et üts vanõmb Pärnu herräsmiis kõlist’ tälle läbi Skype’i ja nii ku tä videokõnnõ vasta võtt’, sai selges, et mehel omma joba rõiva sälläst, ja tä naas’ki pikembä jutulda ähkmä ja hinnäst rahuldama. Esiki pilt mehest oll’ Feissbukki pantu. Järgmädsel pääväl oll’ Delfin jutt, kon tetti selges, et Skype’in hindä rahuldamisõ iist ei saa säädüs mehele midägi tetä. Õigõ kah, ega videokõnõ esi tüüle ei nakka, naistõrahval tulõ kõnõ vasta võtta, tuu tähendäs tuuga nõun olla. Ja sõs om sul joba kõvva suurõmb voli. Ega tuu naanõ oll’ uma süämetävve takan veidükese helevällä kah.
Kaegõ, kiusaminõ om mooduasi. Ku sa olõt naistõrahvas ja sul ei olõ miist, egäl nädälivahetusõl juut esi klubi vetsun korgijuuki ja ku õks midägi ei juhtu, sõs om kiusaja leüdmine kah parõmb ku mitte midägi.
Ruitlasõ Olavi,
hää elo puult är tsurgit luulõtaja
Liinatohtri avvustaminõ
Ku nuur tohtri Kreutzwald 1833. aastagal Võrolõ tull’, es mõista tä vast arvadagi, et timä tüü ja tegemise jääse mõotama Võrolõ tulõvit tohtrit ja kultuuritegeläisi.
Võrol peeti tihtsäle Eesti tohtridõ päivi, miä kõgõ naksiva pääle arsti ja lauluesä Kreutzwaldi kujo mant. Nii omma ka täämbädse pildi pääl üles võedu 8. Eesti tohtridõ päivist ossavõtja 1. süküskuul 1929. Avvosammas oll’ ka kõgõ meelüspaigas Võrolõ kontsõrti andma tulnulõ Tarto miihikoorilõ. Egä kõrd Võrolõ kontsõrti andma tullõn saadi kujo man kokko ja tetti väiku kontsõrt.
Ka sis, ku 1982. aastagal tetti vallalõ vahtsõnõ haigõmaja Kubija pedäjide all, naksi vallategemise ettevõtmisõ pääle Kreutzwaldi vana haigõmaja mant. Säält edesi minti Kreutzwaldi kujo mano, panti lilli ja saadi õnnistussõna vahtsõ haigõmaja alostusõs. Põnnõv om märki, et Võrol omgi 1827. aastagast pääle olnu kats kotust, kon haigõmaja om olnu: Karja uulitsan ja Kubijal.
Ka parhillatsõl aol nakkas egäaastanõ Võro folkloori (perimüstandsu) festival pääle jo Kreutzwaldi kujo man.
Ruusmaa Arthur
Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist
Ilmahulgus
Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.
Nuu, miä süänd pututasõ
Mul om latsõpõlvõst meelen määnegi jutt vai luulõtus, kon kõnõldi Hiina keisrist, kiä seie pääsükeisi pessi. Mõtli tuukõrd, et taa om määnegi nall’alugu, et nii ull’ ei saa ummõtõgi üts keisri olla.
Tulõ vällä, et saa külh! Hiina keisride menüüden omma päält tuu kirän ollu viil säändse delikatessi nigu haihuulõ, hirvõpeenisse, mõtsakunna munasarjarasõv, orangutani kuivatõdu huulõ…
Viil 80ndil ollõv Hiina riigipäie pidulaudu pääl ollu haiuimõ, pääsükesepesä (periselt om tuu piiritäjäpesä ja supi seen) ja must karvanõ karukäpp.
Üts keisri oll’ vähä imelik – toolõ ollõv hirmsalõ pelmeeni miildünü! Pelmeeni olliva muidu iks vaesõ rahva süük – jahutainas, kohe sisse muu söögi perä är käkidü. (Sõna «restoran» tulõ tuustsamast – nuu söögiperä, midä Prantsusõ kuninga õukond är es jõvva süvvä, jaotõdi lihtrahvalõ. Säänest «supiküüki» naatigi restoranis kutsma.)
Tuu imeliku keisri käest saiva pelmeeni hindäle hiinamaisõ nime kah: dim sum – nuu, miä süänd pututasõ.
Ma trehvsi Hiinan pelmeenibanketilõ. Edimält mõtli, et lää konsõrdilõ. Maja oll’ suur ja uhkõ ja kontsõrdisaal kah – nigu Vanemuisõdõ olõs sadanu. Lava ja rõdu ja… Õnnõ kulda ja verevät oll’ rohkõmb, õigust üteldä, kõik oll’gi õnnõ kuldnõ ja verrev.
Tõsõst külest olõs jälki nigu restorani trehvänü – egäl puul pääle lava olliva lavva. Ja sõs naati pelmeene ette tuuma! Mõnõ seen olliva kapsta, mõnõl seene, bambusõ, mõnõ seen makõ kraam… Üttekokko 16 erimuudu dim sum’i! Ja viil pääle süümist naas’ kontsõrt.
Üts mu tutva tütärlats Leedust es jõvva är imestä, et ma mustikapelmeenest midägi kuulnu es olõ. Kitse noid hirmsalõ ja nakas’ õkva tegemä, et ma kah ummõtõgi nii hääd kraami pruuvi saassi. Tõtõst oll’ hää! Kõgõ harilikumb jahutainas, mille seen veitü jahvõ ja tsukrõ seen veerütedü mustiga – tuu jaos, et segu vähä paksõmb saasi ja vällä ei tüküssi. Poolakas ütel’ mano, et ku süümise aigu hapundkuurt ja tsukõrd pääle pant, sõs om viil parõmb. Oll’gi. Poolakas ütel’ viil, et timä tege kõigist marjust pelmeene ja eski hapnistkapstist.
Nii et ku teil ei trehvä kimmäst plaani olõma, mis järgmädses söögis tetä, sõs tekke tuud, mis süänt pututas. A inne tuud – minke mõtsa!
Mustmaa Ulvi
Valga muusõum korjas sünnütüsperimüst
Tulõva aasta urbõkuun om Valga muusõumil plaanin valla tetä näütüs sünnütüsega köüdetüst perimüsest. Näüdätäs, kuis omma muutunu sünnütüsega köüdedü tegemise ja kombõ perämädse saa aasta joosul. Näütüse «Hälli kiigutaja» kokkosäädmise man uut muusõum ka lehelugõjidõ ütenlüümist.
«Olõmi sünnütämisperimüse kogomisõs kokko säädnü küsümüse ja kutsnu üles korjama asju, miä köüdedü latsõuutmisõ, latsõ sündümise ja kasvatamisõga,» seletäs Valga muusõumi juhiabi-varahoitja Rebäse Marju.
Lisas vanõmbalõ teedüssele uut muusõum juttõ ja asjo Vinne aost ja täämbädsest pääväst. «Tahami saadu teedüsse kõrvuisi säädi Eesti Rahva Muusõumin olõvidõ matõrjaalõga. Niimuudu näemi, kuimuudu sünnütüsega köüdedü tegemise ja kombõ om perämädse saa aastaga muutunu,» ütles Rebäse Marju.
Küsümüse, minkalõ vastust teedä tahetas, omma üles pantu Valga muusõumi kodolehe pääle valgamuuseum.ee. Teedüst või küssü ka Rebäse Marju käest e-postiga marju@valgamuuseum.ee vai telefoni 766 8861 päält.
UL
Opitunni Vana-Võromaa muusõummõn
Vana-Võromaa muusõumi pakva kooliopilaisilõ ja latsiaialatsilõ köütvit muusõumitunnõ ja teemapäivi, kon latsõ saava tiidmisi kor’ada hoobis tõistmuudu ku koolitunnin. Oppaja, kiä sa tahat umma ainõt latsilõ põnõvambalt opada, tulõ latsiga muusõummi opma!
Näütes saa muusõumitunnin teedä, kuis asju mõõta, ku käeperi olõ-i päsülät ega tollipuud. Aoluutunnõn saad tarkus jääs parõmbahe miilde, ku esi mõnt vanaaolist tüüriista proovit. Luudusoppusõlõ andva värmi teemapäävä, kon tegemist jakkus nii välän, mõtsan ku aidan. A kunstitunni võinu tetä hoobis gallõriin – sääl avitas luvva kunstnigõ vaim. Muusõumin saat oppi esisugutsit tarkuisi käsitüüst kooni matõmaatikani.
Kae muusõumitunnõ ja teemapäivi kotsilõ täpsämbält: wi.ee/et/muuseumid/elamusope-muuseumis/ ja lepü kokko pasva aig. Teedüst saa mano meiliga reet.roop@wi.ee vai telefoni 521 0671 päält.
Roobi Reet
Vanaaolidsõ kohtopidämise läbimängmine Mõnistõ muusõumin. Mõnistõ talorahvamuusõumi pilt