Täämbädse päävä võro kultuurilõ and väke suur süämega tegijide hulk
Jaigi Juhani raamatun «Pombi ja esivanemate kuld» otsitas varandust. Sääl juhtus niimuudu, et vällä ilmus üts liinamiis Semps Pull (periselt James Bull) ja nakkas varandust otsma. Poiskõsõ, innekõkkõ päätegeläne Pombi (perisnimega Pompeius Mudakurvits), pidävä liinamehel silmä pääl ja pruuvva esi egä hinna iist mõnõ mäe otsa käkitüt kulda üles löüdä. Perän tulõ vällä, et tegeläse otsva esi asju: Semps taht tutvas saia uma edevanõmbidõ maa ja kombidõga, pidä noid kõgõ suurõmbas varandusõs. A poiskõsõ jahtva kuldrahha, midä Roodsi kuning ollõv maa sisse matnu. Lõpus löüdvä mõlõmba tuu, midä otsõva. Nii om võro kirändüse klassik Jaik kirja pandnu, et varandus või esi inemiisi jaos tähendä esimuudu asjo.
Näi ildaaigu telekast saadõt, miä näüdäs’ Sahhalini saarõ pääl kalal käümist. Tuu om sääne saadõ, kon päält kalapüüdmise tetäs ka süvvä ja kõnõldas tsipakõsõ tuust paigast, kon oltas. Saatõn näüdäti ütte muusõumitarrõ, miä oll’ valla tettü paigapäälidse põlisrahva nivhidõ kultuuri hääs pall’o är tennü kiränigu Sangi Vladimiri tüü näütämises. Nivhi edimäne kiränik Sangi om kirotanu hulga raamatit, tennü nivhi keele aabidsa ja pandnu kirja nivhi eeposõ. Tuud perämäst nimmati saatõn Sangi elotüüs, a periselt sai saatõst aimu, et nivhi rahva kultuuri kirjapandminõ om olnu Sangi elotüü. Muusiän, Sangi raamat «Sahhalini legende» om ilmunu ka eesti keelen.
Nättü telesaadõ tõi mullõ miilde üte tõsõ paarikümne aasta tagotsõ näüte Soomõst. Mul olõ-i inämb meelen, kon tuu oll’, a tuu es olõ määnegi külä, oll’ Võromaa suuru piirkund. Mullõ näüdäti sääl ütte paigapäälidse kultuuri raamatut. Tuu võidsõ olla vanasõnaraamat vai rahvalauluraamat, egäl juhtumisõl oll’ tuu edimäne tollõ paikkunna umakultuuri raamat ja säälgi seletedi, et seo om üte entusiasti elotüü.
Tuu elotüüjutt tundu mullõ joba sis ja tundu ka no, ku hoobis tõõsõst paigast telesaadõt näi, kuigi imelik. Ei suta ma arvo saia, kuis saa üte paikkunna kultuuri kirjapandminõ olla üte inemise elotüü. Kultuur kasus jo läbi aastasatu ja tedä antas põlvõst põlvõ edesi. Tuuga om köüdet iks hulga inemiisi, niisama om loomulik, et kultuuri ülestähendämise ja manoluumisõga tegeles hulga rahvast. Vähembält meil Võromaal om niimuudu. Ja äkki ma sai arvu, kuis meil tan om vidänü! Mi kultuur om maailma väikuidõ siän iks väega elojõudu täüs.
Kujotami ette, et meilgi olnu suurõ ja tähtsä as’a mõnõ entusiasti elotüü. Näütüses ku Uma Meki märgi all kiitnü õnnõ üts mutikõnõ suurmaputro. Vai savvusanna kütnü ütsindä Veeroja Eda. Vai ku Umal Pidol kantu otsast lõpuni ette Pulga Jaani laulõ? Vai ku Uma Lehe egä numbrõ kirotanu täüs üts ja sama kirotaja. Esiki, ku tuu kõik olnu väega häste tettü, olõs taa kultuuripilt hulga etteaimatavamb ja vaesõmb.
Võro kultuuriruumin om satu luujit ja kümnit tuhandit ossasaajit. Inemise omma süäme ja rõõmuga võro as’a man. Võrokõsõ hindätiidmise alussõs om võro kiil ja kümne aasta iist tettül rahvalugõmisõl ütel 75 000 inemist, et nä mõistva võro kiilt. Perämäidsil aastakümnil om võro kultuur kõrrast inämb inemiisi tiidvüste jõudnu ja noid inemiisi, kiä taa man üten löövä, om kõvastõ mano tulnu. Võro kultuur om elläv, tedä luvvas egä päiv mano.
Kultuuri ala käävä päält keele egäsugumadsõ tiidmise, kombõ, mõistmisõ, uskmisõ, elolaad ja viil hulga muud. Pall’o inemise eläse ja toimõndasõ egä päiv võro kultuuri seen, a inämbüsel tulõ-i päähägi, et tuu om midägi esierälist. Sannaumanik kütt lihtsäle puulpäävä õdagu sanna ja võiolla pobisõs sannan kävven ka mõnõ tenosõna. Käsitüüline kuda umma vaipa, nigu tä mõist ja om ummi edevanõmbidõ käest opnu. Pall’o mõistva vihtu tetä, kõivu tikada, sülti kiitä, mõnõ pidävä esiki viil eläjit ja mõistva noidõga kammanda. Ka võrokeelidse lehe lugõja om kõvastõ võro kultuuriruumin seen ja ma julgu arvada, et nuu, kiä taad juttu joba siiämaalõ omma lugõnu-kullõlnu, omma peris kõrvuni taa kultuuri seen.
Üts osa rahvast tegeles võro kultuuriga peris tiidligult. Hulga om säänest rahvast, kiä tege umakeelist näütemängu. Ka niisama keelehuviliidsi, kinkalõ miildüs võro keele üle arota ja kasvai nall’a tetä, om väega suur hulk: Näoraamadu (FB) grupin «Võro kiil» om pia 12 000 inemist. Latsiaidun ja koolõn omma oppaja, kiä oppasõ latsilõ umma kiilt ja kultuuri. Ka Võromaa kultuuritüütäjä, koori- ja tandsujuhi omma kõvastõ umakultuurin seen. Muusõummõ tüütäjä avitasõ varatsõmbal aol tettüt ja olnut meelen pitä ja miilde tulõta. Tiidläse uurva umakultuuri ja säädvä tuud kõrra perrä vällä (sõnaraamadu, opiraamadu, kotussõnime kaartõ pääl, egäsugudsõ teedüssekogo). Kõrraldaja ja projektijuhi avitasõ häid mõttit ello viiä, otsva noilõ tukõ ja ajava asjo, et kõik tettüs saanu. Kiränigu, kunstnigu, muusigu ja muu luuja loova vahtsõt kultuuri mano.
Ku päält saa aasta tagasi, tuul aol, minkast Jaigi Juhan kirotas, oll’ uma maatükükene inemiisi jaos kõgõ suurõmb varandus, sis täämbädses om arvosaaminõ varandusõst muutunu. Vaimuvara tähtsüs om kõvastõ nõsõnu, selle et tuu avitas inemisel hindäst parõmbalõ arvo saia ja and meelekimmüst. Ku miil om kimmäs, tund inemine hinnäst häste.
Mu meelest om võrokõisi kõgõ suurõmb varandus mi umakultuur. Ja tuu, et meil om küländ hulga esi näoga tegijit, om täämbädse päävä võro kultuuri kõgõ suurõmb vägi. Süämega tegijide hulk and kimmüst, et võrokõisi uma nägo jääs tan kõrrast inämb ütetaolidsõs minevän maailman alalõ. Või luuta, et ka saa aasta peräst kõnõldas võro kultuurist ku hindästmõista as’ast, et ka mi latsõ ja latsõlatsõ eläse võrokõsõ ello edesi ja võiolla kõnõlõsõ ka võro kiilt.
Märgi nigu näütäse, et niimuudu lätt.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
Männe Tiina pilt
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.