2021. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ võidujutt

 
1972. aastal oll’ väega külm talv ja maa sügävähe külmänü. Kraadiklaas näüdäs’ miinus 25 kraati. 25. joulukuul lätsimi Tsiistrehe vanatädi puhtilõ.

Hummogu süüdi inne kadonukõsõ välläsaatmist, sõs oll’ kirstupandminõ (leinatalitus). Pikäpääle jõudsõmi Vahtsõliina matusõ pääle. A oh hätä, miä sääl vasta vahtsõ! Haud oll’ kaibmalda. Koolnu panti sinnä kotsilõ maaha, kohe pidi matõtama.

Keriguopõtaja lugi uma jutussõ är, visas’ kolm peotäüt liiva kirstu pääle ja kattõ. Pasunakoori miihil külmi pilli ja nuu tõmpsi kah uttu. Viil osa vanõmbat rahvast, kel kodo lähembäh, lasi jalga.

A mis tetä, nakas’ joba hämäräs kiskma ja kadonukõnõ vaia mulla ala saia. Mehe visksi ruttu kasuga säläst ja naksi kaibma. Lapju es lääki maa sisse, nii kõvastõ oll’ kammar külmänü. Otsiti kabõlist raudkangi ja tsurmiti edesi. Naasõ tõmpsi näost sinitses ja külmäst kangõs. Kellelgi näist halgahtu päähä mõtõ, et vaia otsi kõgõ lähembäst talost kiivät vett. Jupi ao peräst tulliki mutikõsõ mannõrgidõga ja vali vii havva pääle. Muld andsõ edimält perrä, a peräkõrd külmäs’ iäs. Oh tuud paanikat, miä sääl nakas’. Kaibja es püsü jalgu päälgi: sattõ käpilde ja sällülde, kuis kiäki. Kühveldämine laabu, ku punt näüdsikit tõi pritsumajast mõnõ paari seerikit. Suurõ pümmega, autu tulliga lõpõtõdi piinatüü.

Õdaku puhtõlavvah es tulõ kellelgi inäp kadunukõist miilde. Mehe olli nigu maa-alutsõst kaivandusõst süümä ilmunu. Osa näist oiksi, kaipsi sälävallu, jalavallu ja muud. Pall’o kahidsi umma vahtsõt ülikunda, miä olõvat tävveste är tsurgit.

Liira Singa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit