Kass võtsõ kündlest tuld
Oll’ 1947. vai 1948. aasta jõuluaig, täpsele olõ-i meelen. Koolin ma sis viil es käü. Kesk tarrõ saisõ jõulukuus. Ku Eesti jäl vabas sai, kõnõldi Vinne aol tekkega katõtuist aknist jõulõ aigu. Sääl liina veeren uulitsal es olõ meil midägi ega kedägi pelädä, kuusõ helk paistu aknõst vällä.
Esä Ruudi ja sõaväelädsest üüriline Dimitri, esi kaalapite kuun ja tühäs juudu viinaklaasi lavva pääl, lauli üten meelen mõtsa all kasunust kuusõkõsõst. Kumbki uman keelen. Ma vehkse laulumiihile takti lüvvä. Laulust saigi ma oppust, et vinne jolotška om eesti kuusekene.
Vesihall imäne kassikõnõ Kiki tsiirut’ kuusõ ümbre. Äkki kassikõnõ r’augaht’ hallõ helüga. Hannaots oll’ jõulupuu alomadsõ ossa pääl palavast kündlest tuld võtnu. Joosi küüki imä mano ja hõiksi: «Appi, appi! Kiki hand palas!» Imä haard’ pliidiveere päält viikopsigu ja visas’ tuu segähüsen kassi pääle tühäs. Tulõoht oll’gi maaha võet. Õnnõ kassi karvulda hand tulõt’ tälle toda õnnõtut õdagut miilde.
Parhillatsõs omma jõulu ja nääri müüdä saanu, vahtsõ aasta suuvminõ pääle kolmõkuningapäivä olõ-i inämb sündsä. Tuugiperäst soovi ma Uma Lehe tegijile ja lugõjilõ: õnnõlikku 2022. aastat!