Eestin om võlssmise kultuur kõvastõ alla käünü. Pääle jahimeeste kokkutulõki ja Tuvikõsõ Kaarli ei tulõki midägi ilusat miilde. Aga meil om olõman väega illus võlssjutt, midä mu latsõpõlvõn tiisevä pia kõik. Päälkiri oll’ «Husara Tani jahilugu». Hussar, Husara… ilmselt Vahtsõliina kandist. Aga olgu.

Juttu hinnäst ei olõ mõtõt ümbre kõnõlda, nimmada või, et püss oll’ kodu jäänü. Tuugipoolõst, saaki sai kõvastõ ja kõgõ perämidses sai viil säidse tirislitti. Mis nuu olli, tuud es tiiä Tani esi kah. Hää võlsi tunnõtki tuu perrä är, et võlssja esi kah ei tiiä, millest kõnõlõs. Mõni virask vahel kaibas: kedägi ei saa usku, kõik võlssva. Tuu sääne ütelüs om esihindäst jumala võlss. Mul ei tulõ kül miilde üttegi juttu, mia algas tirislittega ja lõpõs kah. Ja keskel kah suurt muud ei olõ.

Mul tulõva vahel miilde Eesti parteide valimislubadusõ. Et ku mii saami, sis tiimi nii. No midä sa õks tiit, ku neli ülejäänüt hääletäse vasta. Mitte et sinuga nõun ei olta, aga vasta hääletätäs selle, et sa ülearu pall’u hääli es saanu. Lihtsält mõni punkt om rahvalõ nii tähtsä (pension: aasta aasta ette!), et kui kiäki tollõ är tege, om tõisil päiv õhtal. Ma olõ kuulnu nurinat, et valitsus mugu võlss karoona kotsilõ. Ei olõ õigõ, kõik aig ei võlsi. Võtami kasvai tuu katõmeetrise vahemaa. Kui toda kõrralikult täütä, om tuu jo läbi ja läbi õigõ, ja mitte ainult karoona puhul. Ja kui kõik muu jutu silmä iist läbi laskõ, sis pia kõigin om sisen määnegi jüvä. Ülejäänü võit rahulikult tirislitte sekkä arvada ja sa elät kaua ja hätä ei olõ midägi.

Kui ma põrõlt hindä käest küsü, kas lännü aastal oll’ mõni ütelüs, mia otsast otsani õigõ, sis tulõ miilde sääne miis nigu Alliku Jaak. Üleültse mitte mu lemmikpoliitik, aga paistus, et mehele miildüs õigust kõnõlda (nigu ka timä esäle). Vot, tuu Allik ütel’ lännü aasta sisen karoona kotsilõ nii: kui nõukaaigu olõs lastõhälvätüse ümbre säänest kisa tettü, sis olõs kõik kooli siiämaani kinni. Kia mäletäs, sis tuu haigus oll’ selgelt hullõmb kui karoona. Mu naabrimehel kuuli nuur naanõ är ja lats sai vea külge. Elu lihtsält omgi sääne, et aig-aolt piami määndsegi rassõ asja läbi tegemä.

Kui praegunõ valitsus olõs tahtnu Alliku Jaagu kombõl ausalt rahvaga kõnõlda, sis pidänü nimä linti laulma tuu laulu: «Sa oled hea, sa oled väga hea, kuid mul ei ole sulle miskit anda.» Tuud võinu raadiost õtakilt laskõ ja kommentiiri, et laul om mõtõld kõgõlõ eesti rahvalõ. Rahvas olõs jäänü magama ilusa mõttõga, et küll om meil hää valitsus, aus ja süämlik. Sääne asi and hää unõ ja tuu kosutas, tege terves. Tirisliti lätvä meelest.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit