No kül iks poodin om hää kävvü! Kõnnit riiolidõ vaihõl, kaet, määndsit imeasjo täämbädsel aol müvväs. Ja ei piäki täpsele tiidmä, midä sa puuti otsma tullit…
Küländ suur jago Eesti rahvast omma sissepoolõ eläjä, introverdi. Väega häste om tuust umin raamatin kirotanu Mikita Valdur, noid mass iks vahepääl üle lukõ. Sissepoolõ eläjä inemine ei saa häste toimõ sis, ku piät midägi kellegi käest küsümä. Läät ehitüspuuti, tahat määnestki kruvvi, a kuis sa tuud müüjäle selges tiit, määnest. Võimaluisi om jo nii hulga ja ku järekõrd kah iin ja sälä takan, sis jätät parõmb tuu rumala jutuajamisõ ajamada ja otsit umma kruvvi kotost karpõ seest. Vai oodat, kooni puut periselt valla tetäs ja saat uma silmäga kaia.
No om tuu aig kätte jõudnu, ku poodi ja väläkohvigu saava vallalõ olla. Ku perrä mõtõlda, sis seogi kevväi läts’ taa piaaigu kõgõ kinniolõgi aig peris pikäs. A inemise miil taht lahutamist ja üts võimalus tuu jaos om kimmäle ka poodinkäümine.
Ah jah, muusõumi omma kah no valla tettü. Vast mass ka mõnda noist sisse kaia. Tiiä, et tüütäjä omma tuu nimel kõvastõ vaiva nännü, et inemiisil sääl põnnõv olnu. Viil põnõvamb ku poodin.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja