2022. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ 1.–2. kotusõ jutt

 
Vinne aig oll’ üts kistumalda põnnõv aig nal’amiihi jaost. Õgapääväne elo oll’ täüs võimaluisi pall’o tõsitsidõ ammõt­nigõ üle nall’a visada.

Taa lugu juhtu sis, ku Võro lihakombinaadi man määnestki vanna hoonõt maaha lahuti. Krusavikõga vinnati lahutut matõrjaali kombinaadi platsi päält är. A väretih oll’ jo kõgõ kiäki, kiä pidi kontrolma, et lihha vai muud hüäd-parõmbat vällä es viidänü.

No oll’ jälki Affast kutsutu mehe kõrd roolih olla. Ja väretih oll’ väega kuri valvja Miina. Tuu näkk’, et Affa käve inne välläsõitmist majah seeh ja kuigi nigu pagõsi auto mano nuka taadõ. No Miina pidi tä väretih muidoki kinni ja küsse kur’alt, kohe tä tuu liha käkse.

Affa mõtõl’ veidü ja näüdäs’ ligembät nukka (timä kokut’ kah veido): «A s-s-seia v-v-vast sai…» Võidurõõmsa näoga ronisi Miina kasti ja nakas’ näüdätüst nukast kiviprahti lakja ajama. Köhveld’ kõrra aigu – ei midägi!

Affa kai tuud osavõtja näoga päält ja ku Miina uma joba veidü väsünü tsihvõrplaadi tõrrõlt timä poolõ käändse, nõstsõ näpu pistü ja näüdäs’ hill’okõistõ tõistõ nukka: «A m-m-ma v-v-vist essü – õks s-s-sinnä n-n-nukka sai sõs…»

Miina andsõ mehekesele essümise andis ja nakas’ vahtsõst näüdätüst nukast vahtsõ hoolõga otsma. Köhveld’, köhveld’ – õks ei midägi!

Affa paistu eis jo inämb õnnõtu ku Miina – mõtõl’, mõtõl’ ja sis selgü: «A ei, m-m-mul oll’ m-m-massin sääl jo t-t-tõist­pite, h-h-hoobis t-t-tõõsõl p-p-puul piät olõma!»

Miina kai timmä kahtlõja näoga, a Affa oll’ pall’o tõsidsõ näoga, et tuu võlss võinu olla. No nakas’ tä sis jo kolmandamast nukast otsma, eis jo peris väsünü – egas taa kivve seeh sobraminõ kerge tüü olõ-õs!

Affa kai timä huu väsümist päält ja lõpus rehäs’ käega: «A v-v-vast t-t-tuu oll’ eelä, v-v-vast t-t-täämbä õs p-p-panõki…»

Miina oll’ tuu ao pääle joba eiski arvu saanu, et timmä tahetas õnnõ ullist tetä, kobisi vihatsõlõ kuurma otsast alla ja kärät’ Affalõ kur’alt, et olku tä siist kaonu.

A kas Affa periselt kah tuukõrd midä vällä tõi vai es tuuki, tuust aolugu ei kõnõlõ…

Kõo Leo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit