Joba pia kolm aastat um maailm olnu segi ja egäpääväne elo tege püürdit. Nuu püürdmise ei olõ parõmbas minemise poolõ, umma hoobis ilmaelo ullis­minegi poolõ. Mõnõ ao iist panni esi kah tähele, et joba kolmõ-nelä aigu üüse nakas’ mul uni är minemä.

Edimält es saa arvu, mis tuu viga või olla. A ku olõt üüse ülevän, sis nakkat iks mõtlõma ja midägi lugõma. Loi Aarma Gunnari viimätsen raamatun kirjapantuid tõõterri ja pruuvsõ arvu saia, mille mul und ei olõ. Jõudsõ vällä mõttõni, et massikommunikatsioon tuu egä päiv meile hiidütävät teedüst. Ütskõik, kas tiit ao­lehe, raadio, televiisori vai interneti vallalõ, jääs kõik, mis säält tulõ, kohegi alatiidvüste alalõ ja arvada tüütäs üüse pää tuud teedüst ümbre. Tuupääle võigi uni är minnä.

Kõnõli noist asjust kalli kaasa ja sõpruga. Jõudsõmi ütitselt arvamisõlõ, et midä veidemb pääväuudissit loet, kullõt ja vahit, toda kergemb um. Tei hindäga säändse kokku­leppe, et inämb ei telli aolehte. Ka arvutin ei tii inämb uudissidõ ­lehti vallalõ. Televiisorist kae õnnõ saatit, kon ei olõ halva seen. Egä katõ nädä­li takast neläpäivilde ooda Umma Lehte, selle et säält ma ei olõ löüdnü üttegi säänest uudist, mis käü närvele vasta vai aja hinge täüs. Innembi umma sääl läbi armsa võro keele säändse sõnumi, mis tegevä hingele hääd ja süämel lätt kerembäs.

Ku ma tuu otsussõ är olli tennü, sis nii suur ime, ku tuu um, paari nädäli peräst läts’ unõrütm paika.

Tuu aig, miä innembä kullu noidõ massinidõ ja uudis­sidõ pääle, tulõ kuigi iks är täütä. Saa tuud tarvita mõtsan juuskman vai jalutaman käümises. Vahepääl käü suu pääl kõndman. Mõnikõrd loe mõnt säänest raamatut, miä and kosutust ja tege hengele hääd.

Niimuudu olõ esi pall’u rahulikumb ja saa parõmbalõ läbi nii esihindä ku ligimäidsiga. Saa ellu tuvva pall’u rohkõmb õnnõ, armastust ja hääd sõnna ku egäpäävädse uudissidõ ­vuu seen eläden.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit