Uguri Kadri:

Peris huvitav oll’ lukõ, mis tulõ sis, ku kirotama nakkasõ neo inemise, kiä egä päiv taad joht ei tii. Perimüstiidüse mõttõn omma neo teksti kõik ilmkistumalda tähtsä. Ütlemi sis, et väega tähtsä om meelen hoita, et mi siän eläs viil inemiisi, kiä latsõn elli ilma elektrildä ja säitsmekeisi üten tarõn. Vai sis et imä käest üle kühmä saia oll’ viil mõnõkümne aastaga iist egäpääväne asi ja kiäki es nurisõ. Ütlemi sis, et mõnõn mõttõn olõmi ütiskunnana virka edesi lännü, teno jumalalõ.

Tõnõ jutt om jutustaminõ esi. Väega pall’o oll’ ilosit kujotamiisi. Õkva nigu tsehkendüs tulõ silmä ette, ku loet. Tegemiisi kirjapandminõ lätt tsipa rassõmbalt. Kirotaja näge taad juhtumist ummi silmi iih, a kas lugõja jaos saiva kõik tarvilidsõ sõna kirja? Vast jäi midägi kirja pandmalda? Viil rassõmb om ummi tundmiisi ja mõttit kirja panda nii, et lugõja arvo saassi, kuimuudu neo as’a (kotus, tegemise, tundmisõ) ütsütega kokko sünnüse. A hää miil oll’ lukõ ekä juttu, hää miil oll’ nätä, et mooduas’ust saa kah võro keelen kõnõlda. Hää miil oll’ tunda, et nii pall’o om viil meeleh. Kõik naa jutu kokko olli mu jaos ku piigli, kost esihinnäst ja täämbäst ello kaia.

Kahro Marek:

Seokõrd tull’ ette mitu säänest juttu, miä olli peris hõela sulõga kirja pantu ja noid ma hää hindega es kostita. Ku kirutaja oll’ hoolõ ja mõnuga umma tüüd tennü, sai tä avvuhinnas korgõ hinde. Õnnõs oll’ mitund muudu tundõga juttõ. Lustilidsõ luu eläjist vai innes­kidsest aost tõie naaru suu­nukka. Naa jutu, kon kõnõldi uma latsõpõlvõkotust, teksevä süäme lämmäs.

Säinasti Ene:

Aituma kõikilõ kirotajilõ! Mullõ miildü egäsugumadsõ kodojutu. Noid oll’ pall’o ja inämbüs ka süämega kirotõdu. Nii mõnõki kujotuspildi tulli tutva ette. Hää oll’ lukõ ja umma latsõ­põlvõ miilde tulõta. Pääle tuu trehväs’ lugõmisõ aigu mitmit kõrdo säändsit sõnno, midä olõ-s ammu kuuldnu. Põnnõv oll’ lukõ ka mõttõtiidüsliidsi arotluisi tuu üle, miä tuu kodo iks om.

Es miildü nuu paar juttu, minka taheti määndsitki vanno tülüsid üles kisku. Nuu as’a tulõ iks hindävaihõl är klaari. Jutuvõistlusõlt ooda inämb häätahtliidsi kirotuisi.

Vaaba Janek:

Olli hindamisõ man hädän: küländ pall’o oll’ häid juttõ, miä kõnõli eläjide pidämisest. Samal aol olõ ma vasta, et seo ilma aigu võro keelen õnnõ lehmä­talitamisõst piät kõnõlõma, nigu vahtsõmbist as’ust es saanuki kõnõlda. A ma saa arvu kah, et ku jutu päälkiri om «Latsõpõlv», sis om rassõ kolhoos kuiki vällä jättä. Mullõ esihindäst miildüse säändse jutu, miä omma lihtsä. Hää, ku naarda saa, viil parõmb, ku ikkõ.

ERA hindajidõ kogo:

Jutu olli elost hindäst, tsehkendi pilte lännüst ja saadi lugõja nigu sinnä aigu. Ei tiiä, kas kirotaja kai ERA muusiga­küsümüisi kavva vai kirodi umast pääst, juttõ häädüst ja teedüst tuu ei putu. Alostus oll’ mõnikõrd parõmb ku tõnõ puul, kon naati faktõ üles lugõma. Oll’ häid pisiasju, näütüses esierälidse jaurami kujotaminõ. Ka kunagi koolõn tähtsä ansamblipill mandoliin oll’ eräle är tuudu. Oppajidõ tähtsä osa oll’ egä kõrd är nimmat.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit