Maolda nali
Ei taha massa
Maamiis om liinan söögikotussõn ja küsüs, midä täämbä söögis pakutas.
«Kas ti massa tahati?» küsüs söögiandja.
«Massa ma taha, a massa ei taha,» kost maamiis, ku söögipordsu hinda näge.
Muda Mari pajatus
Lõikuspühä
Ma kuuli raadiost, et talomehe tegevä viil rehekuul haina. Kuiki om suur süküs käeh ja põimupühä ussõ iih. Seo imelik aasta om kõik pää pääle käändnü. Külbmise- ja põimuao omma segi.
Niisama omma viimädse nädäli jõudsahe seemend külbnü poliitigu, a saaki saama nakkasõ nä viil keväjä. Suurõmb osa parteisiid om uma lubahusõ inne valimisi vällä hõiganu. Kiä om vahtsidõ mõttidõga, kiä lask vanna rata pite edesi.
Inämbüs toimõndas iks vana siimnega vana nurmõ pääl. Vanast aost om jo tiidä, et ega sõs suurt nuusi ei saa ja vili ikeldüs. A kost tuud parõmbat seemend ja maad võtta? Ku kiäki julgõski vähä vahtsõmba plaaniga vällä tulla, sõs omma tõõsõ nigu haki ja varõssõ küleh. Tsäunvä nokiga tuud vahtsõt seemend, nika ku maa jäl must ja pal’as.
Tossu Tilda pajatusõ
Rongisõit
Memm ja taat olli maainemise ja elli raudtii lähkün. Ku oll’ vaia liina minnä, sõidi nä sinnä rongiga. Tuukõrd käve viil Petseri-Tarto vahet rong.
Ütskõrd olli nä jäl Tarton käünü ja sõidi joba kodo poolõ. Taadikõnõ oll’ Tarton õllõga kiilt kastnu. Rongi ütetoonilinõ mürrin pand’ taadi magusahe magama. Jaam, kon vanapaar maaha pidi minemä, oll’ lähkün, a memme vaiv magajat miist üles herätä es mõo. «Sõitku vai Petserihe!» põrot’ memm ja kobisi piätüsen vällä. Taat heräsi üles, ku rong naas’ vahtsõst liikma. Tä tormas’ vedurijuhi mano ja pallõl’ hallõlt, et tuu timä rongist vällä lasõs. Trehväs’ häätahtlik juht olõma ja õnnõs es olõ rongil viil täüstuurõ pääl, nii sai hädäline rongi päält ilosahe maaha.
Koton istõ taat lavva taadõ ja naas’ lehte lugõma. Memm oll’ viil tulõmada. Tä tull’ läbi mõtsa ja ku tarrõ astõ, kai taat üle aolehe memme poolõ ja küsse: «Kon sa nii kavva ollit? Ma joba ammu koton tagasi.»
Pikk nigu lõpurännäk
Poig tull’ kaitsõväest tagasi kodo. Imäl oll’ liinan as’aajamist, poig vei tä sinnä autoga. Imä arvas’, et käü kipõlt suurõn söögipoodin kah är. Poig jäi tedä massinahe uutma.
Puut oll’ tõtõstõ suur ja kaemist pall’o. Ostminõ es võta joht aigu, a sääl trehväs’ mitu tutvat inemist olõma. Kõikiga oll’ vaia kõnõlda. Aig mugu läts’…
Ku imä ütskõrd auto mano jõudsõ, oll’ poig suikma jäänü. Tekk’ silmä vallalõ ja porisi pahanulõ: «Su poodinkäümine om pikk nigu meil kaitsõväen lõpurännäk.»
Oi, määne häbü!
Mu imäl oll’ kats täditütärd. Üts elli Võrun, tõnõ mi kodukülän. Ku liinasõsar maalõ küllä tull’, käve nä vahel ka meid kaeman.
Tuukõrd juhtu ma kah kotun olõma. Ku külälise tulli, naksi mi imäge piagi sahvri ja köögi vahet vuur’ma. Küläkosti tuudi jo kah ja söögilaud paistugi peris sündsä ollõv. Imä oll’ esäle nellä silmä all ütelnü, et panku veiniputõl kah seltsi. A vahepääl oll’ sõsaridõ kotist joba putõl lavva pääle lipsanu. Esä silmäs’ säänestsamma marki pudõlit ja arvas’, et mi kräpe imä jõudsõ temäst ette ja võtsõ kapist pudõli.
Süüdi-juudi hääd ja parõmbat. Imä arvas’, et esä võisi pudõli kah valla tetä. A tuukõrdnõ imä jutt om mullõ jäänü täämbädseni väega häste miilde: «Ega taa no määnegi ei olõ, Vinne veinikene, a proovimi iks är.» Proovitigi. Suur osa jäi külh alalõ.
Ku täditütre kodu olli lännü, näkk’ imä, et kodunõ putõl om kapin uma kotusõ pääl. Oh armsa aig, mis näku mi olli, määne häbü!
Õnnõs oll’ Antsla Kraavi surnuaiapühä õkva tulõman. Imäkene küdsi korpi, võtt’ muudki hääd üten. Pand’ uma käega mõlõmba (nii terve ku pooligu) pudõli kotti ja läts’ Antslalõ. Kraavi kalmuaida oll’ tuukõrd joba vanõmba täditütre miis matõtu. Vinne kombõ perrä maidsõtas mälestüspääväl havva pääl suupoolist. Säälsaman sis saigi mi imäkene täditütride käest uma «külälislahkusõ» iist andis pallõldõ.
Panga Milvi
Salaperäne pästjä
Lugu juhtu mu uno Albertiga, kes oll’ joba ammuki täüsmiis ja tüüt’ uma esä (mu vanaesä) talon Rõugõ vallan Paborissa külän.
Oll’ joba illanõ süküs – kartolivõtmisõ aig. Ka uno tüüt’ uma esa ja imäga kartolipõllu pääl. Tsilku veidükese vihma, ilm oll’ udsunõ ja jahe. Õdagus oll’ pere nii väsünü, et kiäki es taha inämb tarrõ küttä ega lämmind süüki tetä. Süüdi niisama jahhet süüki ja kaeti, kuis puhkama minnä.
Uno tull’ rehe mano, selle et värisi külmäst. Rehetarõ oll’ lämmi, sääl kuivi parsil vili. Läts’ suurõst reheväretist sisse, sis rehetarõ ussõst, mis oll’ nii säetü, et vaiu inemise takan esi kinni. Inämb-vähämb oll’ nii, et rehetarõl es olõ korsnat. Suits ja ahokuum kuivas’ parsi pääl olõvat villä. Ahon palliva sinidse tulõga suurõ tuki, tarõ oll’ karmu täüs. Uno viil mõtõl’, et ega siin kavva külh olla ei tohe – lämmistäs hinnäst veidü ja sis kaos tast.
Hüpäs’ aho pääle, säält parsilõ vilä pääle ja pand’ kuumõmba kotusõ pääle pikäle, et ruttu lämmind saia. Vast oll’ veidükese suiknu, ku äkki heräsi. Tull’ nigu hingämise puudus ja süä oll’ halv. Sai arvo kah, koh om. A liiguta hinnäst es saa sukugi.
Es olõ inämb rammu hindä pästmises. Kuumus ja karm olli uma tüü tennü. Läbi hämo kuuld’, kuis kiäki võtt’ vallalõ rassõ kägisejä suurõ rehevärte, sis rehetarõ ussõ, mis jäiegi vallalõ, ni hõigas’ rehetarõn uno nimme Albe, tä esä helüga, ja viil kõrd viil kõvõmbidõ: «Albe!»
Rehetarrõ ja üles parsi pääle tull’ nigu tuulõkõnõ ja värski külm õhk. Pia sai tä hinnäst liiguta, käe ja jala naksiva sõnna kullõma. Veerüt’ hindä vilä päält maaha ja ronisi vällä kaema, ussõ olli kõik peräni vallalõ. Ilm oll’ selges lännü, kuu paistu, tuult kah es olõ. Kõndsõ ümbre, kedägi es olõ nätä. Talo oll’ küländ ütsikun kotusõn ja kiä tuu üüse iks tan liiku.
Tarõn olõja es olõ välän käünü, a ummõtõgi tull’ kiäki, kiä tekk’, midä oll’ vaia tetä. Terve pere sai hummogu imelikust päsemisest rõõmu tunda. Uno om iks jumalat usknu ja nii arvas’, et jummal es lasõ tedä seokõrd är minnä, a saatsõ abi, kiä kõik toimõt’.
Uno sai päält tuu viil hulga aastit tüüd tetä ja ellä seeni, ku tull’ tuu lõpulinõ ärminek. Sis oll’ tä joba ligi 90 aastat vana.
Taad luku selet’ tä meilegi paar kõrda ja timä mälestüisin om kah taast kirotõt.
Nahkuri Liidia
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Kuimuudu võita valimiisi
Eesti latsi kätte ja kuuli om jõudnu raamat, millen näüdätäs siilipoiss Priidiku seikluisi läbi mitmõsugumaidsi perremudõlit, tõisi siän perrekunda, kon om kats essä. Raamatun jutustas pullipoiss Piitre, et tima edimäne esä pull Roobert om kõgõ kõvõmb pull ja tõnõ esä pull Paul tege väega häste süvvä. Ekrelasõ, kiä es levvä pildi pääl lavva takast pullõ hulgast lehmä, teivä raamadu pääle joba miitingu ja nimssi välläandõ latsi vasta tsihitüs homopropagandas. Raamadu vastaliidsi siän om tunnõtuid inemiisi, näütüses Ernitsä Piitre, Viikna Lauri ja nii edesi. Näide meelest võiva säänest raamatut käen hoitnu alt kooliiä latsõ homos naada. Järgmäne samm om seo, et kuulõ edimädse klassi omma joba hommõ täüs. Ja pall’o säält sõs edesi, ku ütel keskkoolilõpõtajidõ balli üül tegevä noorõ õnnõ toda homoasja ja heteroasja inämb tiiki.
Ma tulõ EKRE-le appi. Valimiisi tühä homopropagandaga ei võida. Hädä om tühä kotussõ päält vällä nudsit. A õnnõs saa naid häti sama tühä kotussõ pääl lõpmalda hulga vällä nutsi. Ma näüdä!
Mis saa, ku alt kooliiä lats küsüs vanõmbidõ käest, minkast seo kotlett mu taldrigu pääl om tettü. Lihast, vastasõ vanõmba. Mis lihast seo kotlett om tettü, taht lats teedä. Tõpralihast! Kas seo kotlett om tettü Piitre ja tä katõ esä lihast, om latsõ järgmäne küsümine.
No omma vanõmba hädän. Tulõ latsõlõ tõtõ tunnista, mille pääle lats kõgõst süämest ikma nakkas. Kooni seonimaani vällä, et tulõ latsipsühhiaatri mano minnä. Tõnõ variants om, et lats nakkas õiõndama ja küsüs, kas putro ei olõ, et mille tä piät tan lavva takan homolihha süümä. Sündümäldä küsümiisi om viil. Kuis esä Roobert, esä Paul ja väiku Piitre maaha lüüdi? Kas näil oll’ hallus, kas väiku Piitre iksõ, ku timmä lihamassinahe topiti? Kas om normaalnõ, et mi tapami katõ esäga perrekundõ ja teemi näist piinüliha? Olõti kimmä, et piinüliha seen es olõ siilipoiss Priidikut, paki pääl oll’ kirän, et seo om seguliha? Mille mi siile ei tapa?
«Mille mi siile ei tapa?» võinuki olla EKRE üts suurõmbist juhtmõttist. Seon lühkün lausõn om kilomeetride kaupa allteksti.
Egäl juhul om asi no jo mõnõvõrra kirivämb. Homopropaganda kõrvalõ nutsutimi samast mulgust heteropropagandat ja kasvosöögipropagandat. Päälekauba nutsutimi inemisevastalist propagandat, ku kutsimi üles tõistsugutsit tapma ja piinüslihas käändmä. Ja no om joba valimisõvankri ette mitu kõrda rohkõmb panda.
Ruitlasõ Olavi,
propagandist
Sündsä pardisaan Sepä Aleksandri
2. diviisi staabi sõaväepiltnik Niilusõ Jaan võtt’ uma pildimassinaga üles kõik tähtsä tegemise seo väeosa aoluust. Eesti vabahussõan tull’ tihtsäle ette võtta mehetsit asju, et sääl häste toimõ saia.
Nii om Niilusõ Jaan üles võtnu üte ummamuudu sõamehe meheteo. Pardisaan Sepä Aleksandri jäi 1919. aastaga hainakuun Pihkva all punatsidõ kätte vangi ja tä taheti Moskvahe viiä. Tii pääl õnnistu täl pakku saia, a õigõ pia trehväs’ tä vahtsõst vangi ja tedä naati jäl Moskvahe viimä. Ka tuu tii pääl õnnistu täl pakku saia ja seokõrd jõudsõ tä õnnõligult uma väe mano tagasi – timä sõamehetii sai edesi minnä.
Nii mõnigi vabahussõa kangõlanõ sai säändse teo iist Vabahusõristi, a Sepä Aleksandri kõgõ korõmbas kuulsusõs jäi sõaväepiltnigu kaamõra ülesvõtõ. Tuu iist kaes pildi päält vasta peris sündsä pardisaan.
Ruusmaa Arthur
Haigõmaja
Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.
Tarto latsihaigõmajan
Pääle meditsiinikooli lõpõtamist 1974. aastal saadõti minno mu hindä tahtmisõl tüüle Tarto latsihaigõmajja Oru uulitsalõ.
Tuu oll’ küländki tummõ aig. Latsõ kuuli päämidselt katõpuulsõhe tävvüpalanikku, entsefaliiti ja leukeemiähe. Päämidse roho olliva penitsilliin ja streptomütsiin. Noid parõmbit antibiootikummõ kas es olõ viil tettü vai es olõ näid viil mi riigin tarvitustõ võetu.
Pall’o latsi sai iks terves kah. A egä kõrd, ku lats kuuli, tundsõt, nigu olõssi esi kah süüdü, et midägi tetä es saa. Sis ma kõgõ mõtli, et latsi piät iks rohkõmb olõma ku üts.
Es saa tüüga toimõ
Pääle latsihaigõmajja lätsi ma tüüle säändse kerge kotusõ pääle, nigu om kooliõekotus. Ku ma hinnäst tüüle pakman käve, küsse direktri, et kavvas ma tulõ. Ma es saa tuust küsümisest häste arvo.
Tüüd es olõki sääl midä tetä. Kaia üle mõni lats, kes midä kaibas, ja kõik koolilatsõ är vaksiniiri ja tuu kõik paprõ pääle kirja panda. Vaksiinõl olliva kõik oppusõ üten, mugu loe ja nakka süsti tegemä.
Ja sis mu kerge tüü rasõhusõ tulli. Tunniplaanin oll’ pall’o kirivit värve, kon egä värv tähend’ esi ainõt ja kabineti nummõrd takan es olõ.
Kuul oll’ mitmõ kõrra pääl ja andsõ noid kabinette takan aia. Ku lõpun õigõ klassitarõ üles leüdse ja oppaja käest vaksiniirmises lupa küsse, sis kõgõ üteldi, et täämbä külh ei saa, näil um kontrolltüü. Tulku ma mõni tõõnõ kõrd.
Nii ma seikli sääl paar kuud, kooni mul sai kannatus taa kerge tüü pääl otsa ja ma tulli är. Sis sai ma tuust direktri küsümisest arvo külh.
Piimäpukijuttõ kirotaja Marje
Rõugõ kihlkunna Krabi külätiatril käü 19. huuaig. Seo süküs mängvä nä tükkü «Piimäpukijutu’», kon, nigu Krabi tiatritüken õks, saa nätä ja kuulda kõvastõ võrokeelist nall’a. Külätiatri vidäjä, näütemängõ kirotaja ja lava pääle säädjä Mürgü Marje löüd, et as’a nakkasõ vällä tulõma sis, ku midägi mano opit. «Kiäki olõ-i sündünü tark, kõik aig om midägi oppi,» löüd Marje.
Ku Marje koolin käve, pidi tä egän näütemängun printsessi vai kuningatütärd mängmä, selle et täl olli ilosa pikä hiussõ. Marje ütles, et täl oll’ tihtsäle süä täüs, ku tõõsõ pääle tunnõ kodo lätsi, a timä pidi näütemängupruuvi jäämä. «Olõs todaaigu mullõ kiäki ütelnü, et ma nakka tiatrit tegemä, sis ma olõs tä väega pümmele kotussõlõ saatnu,» ütles Marje.
A ku 2000. aastal prooviti Paganamaa päivile kutsu esinejit, sis kõik küssevä maru pall’o rahha. Tuust tull’ mõtõ, et odavamb ja parõmb saa, ku esi midägi vällä märki. «Kaimi, et külä pääl om iks näütemängu tettü, tiissi esi midägi. Määnestki hääd teksti kätte es saa, sis säädsemi üten Looritsa Aarega esi Maripuu Aime raamatust «Paganamaa legend» juppõ näütemängus,» seletäs Mürgü Marje.
Nii tä sis minemä naas’. Rahvas võtt’ Marje kirotõdu tükü häste vasta ja täämbädses om timä sulõst tulnu joba 30 näütemängu. Ku ummi edimäidsi tükke pruuvsõ Marje eesti keelen kirota, sis õigõ pia sai selges, et võrokeelidse tükü läävä parõmbalõ pääle nii näütlejile ku kaejilõ. No omma võrokeelidse nall’atükü Krabi külätiatri kimmäs kaubamärk ja tiatrit om tunnustõt hulga avvuhinduga.
Jutu piimäpuki mant
Parhilla om Krabi külätiatri mängukavan tükk «Piimäpukijutu’». Nall’alidsõ luu kõnõldas lava pääl maaha piimäpuki man, piimä perrä tulõ ka Maiu nimega piimäauto.
«Nuu jutu, mis mi tan olõmi ette kandnu, omma periselt sündünü. Ma mäletä umast aost vai olõ ildampa kuulnu. Ja mis ka tõtõstõ sündünü ei olõ, omma piimäpuki pääl kõnõldu, nii uskmalda, ku tuu ka ei tundu,» seletäs Mürgü Marje. Taa vahtsõnõ tükk om väega häste vasta võetu, näütüses põimukuun külätiatridõ festivalil Saarõmaal Kärlan plaksuti kaeja peris pistü saistõn.
Kõva seenenkäüjä
Päält näütemängõ kirotamisõ, lavastamisõ ja mängmise om Marjel viil üts suur aoviidüs. Tälle miildüs mõtsan seenen kävvü. Marje tund ja korjas ka säändsit siini, midä hariligult väega ei teedä. Parhilla om käen süküs ja inämbüs rahvast mõtsa siini perrä minnä ei mõista, a Marje rõõmustas, et õigõ söögiseene nakkasõ viil parhilla vällä tulõma.
«Üts mu lemmikit om suits-kollanutt. Külmembä ao siin. Tuud rahvas ei mõista kor’ada, mullõ jääs rohkõmb, mul hää miil. Ku tuu panda ehtsä taluvõiuga panni pääle, tuu suust, mis säält tulõ, om sääne samõtinõ – perädü hää. A tuu seene muudu om ka sälk-kollanutt, miä om viha maiguga ja mürgüne, sis inemise ei julgu tuud kor’ada. Periselt olõ-i nä ütesugudsõ, tulõ lihtsäle hindäle selges tetä,» seletäs Marje.
Ku Marje tutvilõ mõnt vahtsõt siint pruuvmisõs tuu, sis visatas iks tihtsäle timä perekunnanimega nall’a, et neo omma Mürgü-seene.
Tüü man ehitäs autit
Et õnnõ aoviidüssist är ellä ei saa, sis piät ka tüül käümä. Marjel om esieräline tüükotus: tä tüütäs OÜ-n Dataliner, avitas firma umanikul Treiali Margusõl autokeresiid ehitä.
Nuu ei olõ hariligu massina, ehitedäs 1950. aastidõ moodumassina Porsche Speedsteri muudu massinakeresiid. Kereosa tetäs klaasplastist. Esierälidses tege Krabi lähkül tett massinakere tuu, et plasti all om ka plekk, niimuudu saa kõvõmb autokere. Massina müvväs päämidselt Ruutsi, a mõni jääs Eestimaalõ kah.
Firmajuht Treiali Margus ütles, et Marjel lätt auto kerejuppõ tegemine peris häste ja tä opp kõik aig vahtsit tüütegemise nõksõ mano.
«Ega sis ma ei olõ kah sündünü tark. Tulli siiä, Margus naas’ oppama ja nüüd mõista mõnda asja esi kah tetä. Tüüriista püsüse peon,» ütles Mürgü Marje.
Paistus, et oppi tahtminõ ja uudishimo omgi tuu, miä Marjet elon edesi ja põnõvidõ ettevõtmiisi mano vii.
Rahmani Jan
Krabi külätiatri etendüs «Piimäpukijutu’». Mürgü Marje (kuralt tõõnõ, räti ja verevide dressega) mäng esi kah üten. Pilt Krabi külätiätri arhiivist
Uma Lehe sügüsene jutuvõistlus
Hää lugõja ja kirotaja! Uma Lehe 15. jutuvõistlus om no vällä kuulutõt. Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe jutuvõistlusõlõ. Parõmba kirätükü saava avvohinna ja hää jutu trükümi lehen är 2019. aastaga joosul.
Võistlusjuttõ sordi:
1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu
Lugu, miä om olnu kas nal’alinõ, oppusõga, saatuslik vai muido ummamuudu. Juhtunu näütüses kolhoosin vai sovhoosin, vai sis täämbädsel aol, näütüses pulstipoodin. Vai mõni latsõiä mälehtüs, näütüses suurõst magusaisost rassõl aol. Vai lugu hääst koolioppajast, kiä umma tüüd häste tekk’. Vai õkva eelä juhtunu asi. Pääasi, et lugu põnnõv lukõ olõs.
2. Lugu, midä periselt es juhtu
Mõnõ luu omma tegünü inemise pää seen: nättü unõn vai määndsestki juhtunust as’ast edesi mõtõldu, kuimuudu olõs võinu olla. Mõnikõrd ei saaki periselt arvo, om taa lugu juhtunu vai vällä mõtõldu. A lugu om jo iks olõman, kasvai kirotaja pää seen. Peräkõrd om hää lugu?
3. Luudusõ vägi
Lugu tuust, kuis luudus om umma võimu näüdänü. Inemine või säädi, a ilm vai luudus tege iks umma. Hää olõs, ku kirän olõs, kon liinan/külän ja talon lugu juhtu. Teema om vällä pakutu kuuntüün Eesti Rahvaluulõ Arhiiviga.
Inne luu kirotamist lugõgõ läbi seo oppus:
Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit ega internetti üles pant. Lugu võinu olla mõistligu pikkusõga, mitte pikemb ku üts arvudilehekülg (3500 tähemärki, 700 sõnna). A või ka lühembä jutu kirota.
Ku pään om hää jutt, a saa-i vai mõista-i taad kirja panda, sis kõlistagõ tel 782 2221 vai 5692 2841. Märgimi vällä, kuimuudu lugu iks kirja saanu.
Egä jutu mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr! Ku tahati, et lehen trükitäsi ti tõnõ (vällämõtõld) nimi, kirotagõ tuu suuv eräle luu lõppu.
Oodami juttõ nikani ku 23.11.2018. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.
Parõmbidõ juttõ kirotaja saava preemiä. Kõik kirotaja saava tenotähes Võro-Seto tähtraamadu.
Terävät sulgõ!