Lugu juhtu mu uno Albertiga, kes oll’ joba ammuki täüsmiis ja tüüt’ uma esä (mu vanaesä) talon Rõugõ vallan Paborissa külän.
Oll’ joba illanõ süküs – kartolivõtmisõ aig. Ka uno tüüt’ uma esa ja imäga kartolipõllu pääl. Tsilku veidükese vihma, ilm oll’ udsunõ ja jahe. Õdagus oll’ pere nii väsünü, et kiäki es taha inämb tarrõ küttä ega lämmind süüki tetä. Süüdi niisama jahhet süüki ja kaeti, kuis puhkama minnä.
Uno tull’ rehe mano, selle et värisi külmäst. Rehetarõ oll’ lämmi, sääl kuivi parsil vili. Läts’ suurõst reheväretist sisse, sis rehetarõ ussõst, mis oll’ nii säetü, et vaiu inemise takan esi kinni. Inämb-vähämb oll’ nii, et rehetarõl es olõ korsnat. Suits ja ahokuum kuivas’ parsi pääl olõvat villä. Ahon palliva sinidse tulõga suurõ tuki, tarõ oll’ karmu täüs. Uno viil mõtõl’, et ega siin kavva külh olla ei tohe – lämmistäs hinnäst veidü ja sis kaos tast.
Hüpäs’ aho pääle, säält parsilõ vilä pääle ja pand’ kuumõmba kotusõ pääle pikäle, et ruttu lämmind saia. Vast oll’ veidükese suiknu, ku äkki heräsi. Tull’ nigu hingämise puudus ja süä oll’ halv. Sai arvo kah, koh om. A liiguta hinnäst es saa sukugi.
Es olõ inämb rammu hindä pästmises. Kuumus ja karm olli uma tüü tennü. Läbi hämo kuuld’, kuis kiäki võtt’ vallalõ rassõ kägisejä suurõ rehevärte, sis rehetarõ ussõ, mis jäiegi vallalõ, ni hõigas’ rehetarõn uno nimme Albe, tä esä helüga, ja viil kõrd viil kõvõmbidõ: «Albe!»
Rehetarrõ ja üles parsi pääle tull’ nigu tuulõkõnõ ja värski külm õhk. Pia sai tä hinnäst liiguta, käe ja jala naksiva sõnna kullõma. Veerüt’ hindä vilä päält maaha ja ronisi vällä kaema, ussõ olli kõik peräni vallalõ. Ilm oll’ selges lännü, kuu paistu, tuult kah es olõ. Kõndsõ ümbre, kedägi es olõ nätä. Talo oll’ küländ ütsikun kotusõn ja kiä tuu üüse iks tan liiku.
Tarõn olõja es olõ välän käünü, a ummõtõgi tull’ kiäki, kiä tekk’, midä oll’ vaia tetä. Terve pere sai hummogu imelikust päsemisest rõõmu tunda. Uno om iks jumalat usknu ja nii arvas’, et jummal es lasõ tedä seokõrd är minnä, a saatsõ abi, kiä kõik toimõt’.
Uno sai päält tuu viil hulga aastit tüüd tetä ja ellä seeni, ku tull’ tuu lõpulinõ ärminek. Sis oll’ tä joba ligi 90 aastat vana.
Taad luku selet’ tä meilegi paar kõrda ja timä mälestüisin om kah taast kirotõt.
Nahkuri Liidia
Reimanni Hildegardi tsehkendüs