Jaanipääväs küllä
Pikäle vinünü külmäpuulnõ kevväi om otsa saanu ja käen suur suvi. Hain kasus, lill häitses, tsirk tsiristäs ja päiv paistus. Õkva om peräl ka jaanipäiv. Miilde tulõ üte vana vabrigumehe jutt tuust, miä üte jaanipäävä aigu juhtu.
Vabrikun tekk’ tüüd pall’o inemiisi, säälhulgan nuuri. Tütrigu olli suhtit luuma krapsakamba ku poisi. Vet näid ai takast suuv mehele minnä. Üts tütrik, kelle periskodo oll’ maal, kutsõ tutvat poissi sinnä hindäle jaanipääväs küllä.
«Ku saa, sis lää,» lubasi poiss.
«Saat kimmäle!» ütel’ tütrik õnnõligult.
Nojah, üts kõnõl aiast, tõõnõ aiamulgust…
Kuis as’a edesi lätsi, kes tuud inämb mäletäs. Ei olõ kah, kost küssü. Ei olõ inämb vabrigumiist ega vabrikutki.
A jaanipäiv ku eesti rahva suurõmb suvinõ pühä ei kao kohegi. Jaanitulõ man saava kokko nii vana ku noorõ. Vana ummi mälehtüisiga, noorõ üten unistuisiga. Pido hummokuni, mälehtüse havvani… Kah’o õnnõ, et jaaniüü nii lühkü om.
Ilosat jaanipäivä kõigilõ!