Elä maal ja mullõ tundus, et ka inämb-vähämb luudusõga kuunkõlan. Aastan kats kõrda tulõ mul umaperäne tunnõ sisse. Edimäne kõrd om veebruarikuun, ku tunnõ keväjä tulõkit, ja tõnõ kõrd augustin, ku tulõ süküs.
Egä keväjäga teküs inemise seen vahtsõnõ luutus. Tuu om umaperäne uutmisõ aig hengen. Sis käü nurmõ pääl jalutaman, kaeman paiku, kon viil om lummõ, ja noid, kost lumi är om sulanu ja mõtsa ala tekkünü edimädse sinilille häitsme. Mul om mitu aastat olnu kommõ, et tii edimäidsist häiermist pildi ja kirota: hurraa, Haanin om kevväi!
Sis tulõ aig, ku lää vahtrõpuu mano, võta tast ümbre kinni, tennä tedä ja küsü, kas tä mullõ sisemidses puhastusõs umma mahlakõist and. Ja ku tä and lua, tii väiku mulgu puu sisse ja juu toda makõt mahla. Sis tunnõ hindä seen, kuis elo nakkas vahtsõst käümä, kuis tuu, midä olõ talvõl hindä sisse kor’anu, nakkas vällä minemä. Kihä lätt kerembäs ja süämele tulõ rõõm.
Ku nakkas lämmämbäs minemä, et saa käändä näo päävä poolõ, ku tulõva edimädse kiire valgõs lännü kihä pääle, om tuu väega hää tunnõ ja ma taha tuud viil pall’o aastit tunda.
Tulõva edimädse tsirgukõsõ. Kullõ päävä nõsõmisõ aigu vaiksõlt istõn toda kinnä tsirkõ kuuri, miä om kõgõ ilosamb muusika ja tege hengele pai. Mõnikõrd lätt miil kurvas külh, ku koskil lähkül tõmmatas saag käümä. Tuu tüküs är tsurkma hengekontsõrti, mis mu seen om. Tõnõkõrd istu õdagu mõtsa all ja kullõ tsirkõ laulmist, inne ku nä magama läävä.
Tuu om hää tunnõ, midä tahas inemiisile suuvi ja üteldä, et parõmb jätke mõni uudis kullõmada, minke vällä, kaegõ, ku illos luudus ja elo om mi ümbre. Tuu avitas meid viiä hindä seen tasakaalu, kõrrasta ummi sisemiidsi suhvliid. Ku nuu suhvli omma kõrran, sis harilikult sinnä mustust ei tegüne. Mustus tulõ sinnä, kon om segädüs, kon ei olõ kõrda majan.
Tasakaalun inemine harilikult haigõs ei jää. Tä om kõgõ rõõmsa ja eläs armastusõga noid päivi, mis tälle ellä omma antu.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.