Pühendüs soomõ-ugri maailmakongressilõ
Põlitsit rahvit om maailman alalõ satu, a piaaigu kõik nä omma hädän. Vanno tarkuisi om olnu pall’o, a näid unõtõdas väega kipõstõ är. Suurõmb jago tuust, midä inemise omma tiidnü ja tundnu, omma olnu põlitsidõ rahvidõ tiidmise. No om pääle tulnu üleilmne tarkus, miä ei anna kuigi põlitsidõ rahvidõ tarkusõ mõõti vällä.
Viimätsel aol om ka Eestin naatu kõnõlõma põlitsist rahvist. Arotõdas, kiä om ja kiä ei olõ põlinõ rahvas. Om vällä käütü sääne jutt, et eestläne omgi põlinõ rahvas. Säält edesi tulõva joba sändse andsaku asja, et timä tahtminõ väljendüs timä riigikogon ja valitsusõn. Ja timä luudus om RMK käen ja seo om peris hää. A ku kaia põlitsit rahvit maailman, sis tuu asi ei klapi iks kuigimuudu, et luudusõga ümbrekäümisel vanno tiidmiisi ja tarkuisiga ei rehkendedä.
Kavva aigu om Eesti riik mängnü katõ otsaga mängu: om mitmõlõ poolõ ala kirotanu, ÜRO konventsiooni põlitsist rahvist jne. A koton üteldäs, et meil ei olõ põlitsit rahvit. Peris umbõ läts’ asi sis, ku üteldi riikevaihõlisõlõ mõtsu majandamisõ ütisüsele FSC-le, et Eestin ei olõ põlitsit rahvit. A säält ülti vasta, et seo ei olõ peris õigõ: teil omma vähämbält seto ja arvada, et muid põlitsit rahvit om kah. Setodõ kotsilõ ei saa kuigi üldä, et nä ei olõ põlinõ rahvas: vinläne om tunnistanu nä tõõsõ poolõ pääl põlitsõs rahvas. Esiasi, pall’o näid sääl alalõ om ja mis näide hääs tetäs.
Om jo inämb-vähämb teedä, et mi edevanõmpa olli põlitsõ rahva. Tan olli võrokõsõ vai mõtsigu, ku mi nii ütlemi, põh’a puul meid olli ugalasõ ja seto tõsõl puul. Ja sis mulgi. Kõik olli põlitsõ rahva. Näil olli uma tiidmise ja mõnõ tiidmise olli säändse, midä nüüd ütski ei usu, üteldäs, et nii ei saa olla.
Karula kihlkunna lõunapoolitsõn otsan juhtu nii 200 aastakka tagasi sääne lugu. Tuu paik oll’ mõtsu seen ja om mõtsu seen täämbädse pääväni. Paik oll’ kuulsa tollõ poolõst, et sääl elli nõia vai sori. Ja näil es olõ massõ pääl: mõisa es massusta näid. Ei tiiä, mille taa nii oll’, a nii taa oll’.
A sis üts mõisnik löüdse, et mis tuu tähendäs: sääl om õigõ mitu peret ja mille näil ei olõ massu ega tio tegemist. Ja pand’ naa pääle. Aasta peräst saadi nuu perre mõisnigulõ sõnna, et seo ei olõ ausa kaup ja tulnu är lõpõta. Mõisnik muiduki naarsõ tuu pääle. Sis läts’ viil üts aastak ja mõisnik sai jälki sõnomi, et lõpõta ummõtõ är, muido võit viil kahitsa.
Mõisnik läts’ sügüse tõõsõlõ mõisnigulõ küllä. Tuulaol nä kävevä ütstõõsõl külän ja tuu külänkäümine oll’ pikk pido ja prasminõ. Karula mõisnik oll’ kah nätäl aigu tõõsõ mõisnigu man külän, sis läts’ kodo minemä. Kõrraga tull’ maru lumõtorm, mõisnik essü peris är. Sis, ku tä kohegi jõvvi, oll’ tä hoobis kolmandaman mõisan. Oll’ sääl jupp aigu, läts’ jälki kodo minemä. Ja vahtsõst: es päse koheki, essü är. Ja nii sai viimäte aastak aigu täüs, ku tä kodotiid es lövvä. Ja sis tä taibas’, et asi om nüüd kül iks nii, et piät kahitsõma. Ja tä saadi sinnä küllä sõnna, et ei olõ inämb kohustuisi, massu ei midägi. Ja õkva sis nigu lupst oll’gi koton ja asi tahe. Sääne lugu. Uskõ nüüd vai ärke uskõ, a sääne mäletämine om.
Seo kõik om meil üttemuudu hõimurahvidõga. Ku arvatas, et kõgõ lähkümbä omma meile suumlasõ, edesi omma kavvõmba sugulasõ, sis uskmiisi ja tiidmisiga om tsipa tõistõ. Kõgõ inämb olõmõ üttemuudu vepsläisiga, a näil om pall’o inämb vanna tarkust alalõ. Vepsläisil om ka sääne asi, et omma näil naa tiidjä, piaaigu kõik naistõrahva. Ja sis, ku mõnõl kaos näütüses lehm är, mindäs tiidjä mano ja viiäs tälle meelehüäd. Sis tä mõtlõs ja kaes ja märk ja ütles, kohe lehmäle perrä minnä. Ja sääl tuu lehm omgi. A ku tahetas, et tiidjä lehmä ka kodo saat, sis tuud nä inämbüisi tetä ei võta. A ku võtva, sis jõudva ka kodo saata.
Mul hindäl om kah väega imelik mälestüs. Ku ma olli peris lats, sis mi pagõsimi tast Verijärve veerest sõa iist Pärnumaalõ. Sääl ollimi mitmit aastit. Ja sääl üte kotussõ pääl oll’ naabrusõn üts vanõmb naanõ. Tä oll’ vanatütrik, a tuul aol oll’ viil sääne kõrd ilman, et vanatütrigu kotsilõ üteldi taivatui ja vanapoiss oll’ põrgunui.
Tuu oll’ sääne hüä tädikene, väega kärme käpäga kõndsõ ja pei lehmä. Tä pakk’ meile iks võidu müvvä, a timäl olli suurõ ja väiku kilo. Meile iks tõi tä suurõ kilo. Imä huvi peräst kaalsõ är, sis oll’ 1,7 killo. Kirkmani Liisa oll’ tuu naistõrahva nimi. Ütskõrd oll’ täl määrdünü lupardiga näpp kinni köüdetü. Ja imä nigu mooduperäst küsse: «Liisakõnõ, mis sul käega om?» – «No näet: lätsi marja võtma mättä päält ja oll’ jo rästik sääl. Ma es panõ tähele ja salvas’ är.» – «Aga sa arsti mano lätsit vai?» – «Ei, ega tä mullõ midägi es tii, tsipa kipitäs, köüdi kinni, et sis ei sekä. Ja hummõn ei olõ inämp midägi.»
Tä jutust’ ka edimäst kõrda hussi käest nõglada saamist. Sis läts’ tä kodo, mõssõ hindä puhtas ja läts’ sängü, et nüüd nakkas kuulma. A es koolõ. Ja sis tull’ tälle miilde, et kell om nii pall’o, et lehm taht nüssä. Läts’ lehmä nüsmä, ja es olõki midägi.
Arvada, et timä oll’, nigu teedä om, et Indian omma naa maotaltsutaja. Näidel om hussikihvti vasta immuunsus vällä kujonõnu põlvõst põlvõ. Ja arvada, et meil olli kah säändse targa ja tiidjä ja Liisakõnõ oll’ sis näidest peri. Kas nüüd inämb sändsit om vai ei olõ, mi ei tiiä. Võiolla et mõni om, a tä ei olõ hinnäst pruuvnu.
Paar näüdüst põlitsidõ rahvidõ tarkusõ kotsilõ ka muialt maailmast. Mul om üts tutva Eesti naistõrahvas, kiä lask müüdä ilma ringi, om mitmõn ülikoolin käünü ja pall’o rännänü. Tä om otsnu põlitsit rahvid ja näidega tegemist tennü. Panaman om rahvas nimega «kuna». Nimä elässe tsillukõisi saari pääl. Aastasatu es saa Hispaania kolonisatsioon näist jaku, selle et sinnä es saa laivuga ligi, et suurtükkega näid häötä, ja kuna olli kõva sõamehe iks kah. Väikut kasvu, a kangõ. Tuu mu tutva naistõrahvas läts’ tuud kuna rahvast uma võõralt maalt löütü mehega kaema. Ja sääl oll’ üts imä: vana lumja nõid, väega hää inemine. Pand’ kõrva vasta naasõ rõnda ja ütel’: sa oodat last, sul sünnüs poig. Tuu naistõrahvas esi viil es tiiäki. Kuna nõid and’ tälle paar rohto, opas’, kuis võtta. Ja perän oll’gi naasõl väega kerge sünnütüs ja oll’gi poig, kõik jutt oll’ õigõ.
Ja tõnõ rahvas, kes ei mahu seo ilma aigu kuigi mõistusõ piire sisse, om mansi rahvas. Nä omma mi hõimurahvas, eläse Lääne-Tsiberin, jõki veeren. Päält saa aasta tagasi oll’ sääne lugu: tõnõ rahvas, kes naabri näil oll’, omma Tsiberi tatarlasõ. Ku Kaasani ja Krimmi tatarlasõ omma kõik muslimi, sis nuu ei olõ. Noidõl om uma vana usk alalõ. Säält oll’ üts naistõrahvas löüdnü mehe mansi rahva sekkä ja kaotanu kõik läbikäümise ummi sugulaisiga är. Olli joba täl latsõ suurõs kasunu, paarkümmend aastakka sääl külän olnu, a mansi kiilt es opi är. Oll’ latsõ kasvatanu ilma keeleldä, tä umma kiilt es saa kah kõnõlda ja jäigi lõpus peris keeleldä. Ja sis tuudi üts kõva nõid sinnä ja tuu sis arbõ sääl ja sis oll’ nii, et naanõ vaiht keele är. Inämb es mõista tatari kiilt ja kõnõl’ täütsä häste mansi kiilt. No kas tuu om võimalik? Ei olõ! Aga näet, vanarahva tarkus siski sääne. Ja tuud olõ ma kuulnu inemise käest, kiä kuulsõ mansi käest, ja tuu mansi oll’ esi tuud tatarlast vanan iän nännü. Võit jälki üldä, et muinasjutt, a või-olla peris muinasjutt kah ei olõ.
Säändsit näütüisi om egält puult, kon omma põlitsõ rahva, ku näide elämist ja olõkit om viil alalõ. Seo tarkus häös väega kipõstõ egäl puul ilma pääl ja taad häötedäs kah. Riigi ei taha põlitsit rahvit, näide arust ei olõ nuu peris õigõ kodaniku.
Om perämäne aig, et mi korjanu kokko ja pruuvnu alalõ jättä niipall’o umma põlist tiidmist ku võimalik. Naa omma väega väärt tiidmise.
Elleri Kalle,
vana võrokõnõ
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.