Inemine om üts esimuudu elläi. Üte inemise seen om ligi ütessä millärdit rakku. Kõik nuu raku tiidvä täpsele, midä nä ütstõõsõga kuun tegemä piät.
Maa pääl om täämbä pia katõssa millärdit inemist. Inämbüs ei tiiä sukugi, midä tä tege ja kuis umavahel toimõndama piät.
Rakk sais kuun molekulõst, molekuli aatomiist. Aatomidõ seen tsiirotasõ elektroni ja egä inemine om ku elektriline kihä.
Meil om koton üts sääne pupp, miä nakkas laulma, ku täl kässist kinni võtta. Olõmi pruuvnu: ei olõ vahet, kas võtat täl kässist kinni ütsindä vai võtt sada inemist. Ku käe kokko putussõ, nakkas pupp laulma.
Sääne asi näütäs, et mi olõmi kõik ütitsen vooluvõrgun. Tuu om veenü minno mõttõ pääle, et kõik, mis mi ümbre om, om elektrilidsen kõikmisõn ja sääl seen toimõndasõ nuu tsibiläse – elektroni.
Ku mõtõlda seo viirusõ pääle, sis seo seen omma jo kah määndsegi väikse elektriosakõsõ. Mu jaos om küsümüs tuu, kas mi kõikmissagõhus lätt kokko viirusõ kõikmissagõhusõga, kas tä löüd mi mano tii vai ei. Ku mi kõikmissagõhusõ kokko ei lää, sis täl mi kihä sisse asja ei olõ.
Ma proovi viiä uma kõikmissagõhusõ nii korgõlõ, et tuu viirusõ umaga ei klapi. Ma olõ pall’o luudusõn ja taha olla kõiksusõga üts. Ma ei käü vabatahtlikult kongi tedä otsman. Proovi olla hindäette, kokko saia õnnõ noidõ inemiisiga, kellega mul om vaia kokko saia, teedüst vaihta. Ma ei hulgi niisama kongi ümbre. Igä om joba sääne, et ekä sekondit, miä siiä ilma om antu, tulõ kaalu, mille pääle toda kuluta.
Olõ mõtõlnu, et ku viirus mu ka kätte saa, sis tuu om jäl üts kogõmus, mille seon elon piä läbi tegemä.
Viirus, kes om meid tulnu siiä oppama, ei kao kohegi. Ja mi ei kao kohegi, niikavva ku mi timäga sõbraligult läbi saami. A ku läämi sõtta, sis om kimmäs, et üts jääs kaotajas.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.