Karula rahvusparki musta-toonõkurõ pesä mano omma Kotkaklubi inemise üles säädnü kaamõra ja säält kandas kõik aig õkvapilti internetti üle. Nii saa egä internetitarvitaja kaia, miä kurõpesän parasjago sünnüs.

«Säädüse perrä musta-toonõkurõ pesä mano minnä ja sääl uma silmäga uudista ei tohe. Mi olõmi sis säädnü nii, et inemise saassi musta-toonõkurgõ lähküst kaia läbi veebikaamõra. Nii või egäüts tunda, et tä om õkva musta-toonõkurõ pesä man,» seletäs tsirkõuurja ja Kotkaklubi üts vidäjä Sellise Urmas.

Karula pesän toimõndasõ imätsirk Kaia ja esätsirk Karl II. Pesän om neli munna ja parhilla käü noidõ haudminõ, midä om egälütel võimalik päält kaia. Ja nuu kaeja ei olõ kõik Eestist. «Üts kolmandik kaejit om õnnõ Eestist, ülejäänü omma muialt maailmast. Päält 100 riigi om, kost kaamõrapilti om kaetu, a kõgõ sakõmba välisriigi omma Läti, Soomõ, Poola, Saksamaa ja Vinnemaa,» tiid Sellise Urmas.

Karulalõ panti pesäkaamõra tuuperäst, et sääl om pesä. «Must-toonõkurg om rohkõmb lõuna- ja hummogupuulsõ levikuga. Põh’a puul, nigu näütes Soomõn, tedä inämb ei olõ. Ja ka põh’a puul Eestin om tedä vähämb,» seletäs Sellis.

Must-toonõkurg om Eestin harv tsirk. Näide arvus üteldäs 40–60 paari, a periselt om esiki veidemb. Loetas näid jo säänestmuudu, et osa ütsikit esätsirkõ läävä kah kirja ku paar. «Sinnä hulka omma arvatu ka nuu, kellel võiolla paarilist ei olõ, a mi nimmami tedä iks paaris. Esäne must-toonõkurg tulõ, ehitäs pesä valmis. Mi käümi kunagi hainakuun kaeman, rohkõmb ei käü segämän. Kaemi, et om vist olnu külh paar, a ei olõ poigõ. Nüüd om vällä tulnu, et sagõhõhe tähendäs tuu, et sääl ei olõ imätsirku olnu, õnnõ esätsirk om ütsindä pesä üles ehitänü ja uutnu niikavva, ku om jõudnu, ja sis är lännü,» kõnõlõs Sellise Urmas.

Kas Karula kandin om mustal-toonõkurõl hää ellä? «Ku must-toonõkurg Karulan om, sis arvada täl om sääl hää olla. Nii hää, ku parhillatsõn Eesti olukõrran olla saa,» seletäs Sellis. Timä jutu perrä mõosõ mõnõ inemiisi mõtsan toimõndamisõ kurgilõ halvastõ. «Põhihädä, võiolla arvatas, om mõtsa maahavõtminõ, a paistus, et viil hullõmb asi om kuivõndaminõ,» kõnõlõs tsirkõuurja.

Ka viimätside aastidõ küländ põvvadsõ suvõ omma kurõ jaos rassõ olnu. «Pall’o poigõ om pessä är koolnu, näil ei olõ lihtsäle süvvä. Vanatsirgu käävä külh ja otsva, a ku kraav tolmas mõtsan, sis süvvä sääl ei olõ. Kalla ei olõ ja kunna kah ei olõ.»

Kurõpoja piäs vällä kuurduma nakkama seo kuu lõpun vai tulõva alostusõn. Pesäst lindasõ nä är põimukuu keskpaigan. Ku poigõga kõik häste lätt, plaan Kotkaklubi rahvas näile ka saatja külge säädi, et saas kaia ja uuri, miä näist edesi saa.

Rahmani Jan


Must-toonõkurg Kaia sirutas hinnäst kõrras uma nelä munaga pesä pääl. Veebikaamõra pilt.


Tsirkõuurja ja Kotkaklubi vidäjä Sellise Urmas.

Must-toonõkurg

 
Tiidüslik nimi: Ciconia nigra
Sais: ohustõt liik
Arv: Eestin 40–60 paari,
Euruupan 9800–13 900 paari
Siibo lakjus: 175–202 sendimiitret
Kaal: 3 killo

Must-toonõkurg om Eesti ürgluudusõ sümbol. Timä elopaiga omma põlitsin mõtsun. Mi kandin om musta-toonõkurgõ peetü pühäs, toonõla tsirgus. Om usutu, et must-toonõkurg lindas üten koolnu hengega Tsirgutiid müüdä manalahe. Vastapite umalõ sugulasõlõ valgõlõ-toonõkurõlõ hoit must-toonõkurg inemiisist kavvõmbalõ ja tege pesä suuri mõtsu sisse.

Läte: kotkas.ee/liigid/must-toonekurg

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit