Lää säidsekümmend ja mõni aasta rohkõmp aigu tagasi. Vanaimä ja vanaesä olliva mul käsitüülidse. Oll’ kolhoosi minegi aig, vanaesä es lää. Kasvat’ linna, minkast sai seoilma mõistõ perrä valmis toodõ. Linna külveti, kakuti, panti hakki, kuivati, raadsiti, leotõdi, pleegitedi, rabati, kedräti, kuuti telgi pääl rõivas. Vanaesä ummõl’ sis püksi vai midägi muud, midä kellelgi vaia läts’… A tuu olõssi eräle jutt.
Vanaesä oll’ valmis ummõlnu vahtsõ pindsagu, midä oll’ vaia pressi, tuu jaos oll’ olõman pressraud. Ma olli umbõs kolmõnõ poiskõnõ. Ahi oll’ är kütet, hüdse ahost võetu ja pressrauda pantu. Tuu pidi kuumas minemä, inne ku pressi sai. Pressraud oll’gi aho iin ja oodõti, et lämmäs lääsi. Mul vast naas’ ikäv uuta, naksi ütest tarõ otsast tõistõ juuskma, vahepääl üle pressravva hüpäten. Vanaesä kiildse: pojakõnõ, är hüpäku, saat haigõt. Ma es kullõ, joosi ja hüpsi iks edesi. Vanaesä nakas’ peris tõrõlõma, a ma es kullõ, iks hüpsi ja hüpsi, nikani ku pressravva toro jäi mullõ hargi vahelõ. Sattõ pressravvalõ sälgä, a raud oll’ joba niivõrra lämmäs lännü, et palot’ mul kotikõsõ är. Oh taivas, kuis ma sai haigõt! Paloti hinnäst niimuudu är, et es saa inämp kõndigi.
Vanaimäl oll’ tsiatapmisõst sapp pantu egäs juhus pudõlilõ, ollõv hää palotusõrohi. Tuuga sis määriti. Läts’ õigõ mitu päivä, inne ku jälki juuskma sai naada. Mullõ oll’ tuu oppusõs terves elos, et vanõmbidõ inemiisi sõnna tulõ iks kullõlda.
Ivastse Kasper