Om arotõt inemise elo ja surma üle. Kes taht ellä vai kes ei taha inämb ja taht är koolda. Mõni taht eutanaasiat, avitõdut elost ärminekit.

Osa inemiisi (inämbält jaolt noorõ) lätt siist ilmast är umal vabal tahtõl. Kül om süüdü õnnõtu armastus, suurõ võla vai viil mõnõ põhjusõ, mis jääseki tiidmädä. Mõnõl lätt iks õnnõs kah, jääs ello ja peräst viil nakkas mõtlõma, ku hää om iks ellä.

Väega halv asi om ütsindäolõk, esieränis viil koroona-aol. Ei saa latsõ ja latsõlatsõ vanõmbilõ inemiisile küllä minnä. Hää viil, ku läbi telehvonigi hellü kuulõt. Kõgõ hullõmb um viil tuu, ku sääne vanainemine, kes inämb ütsindä elämisega häste toimõ ei tulõ, viiäs jalost är vannokotto. Ku sa olõt iks eloaig uman koton elänü, sis sääne äkiline elomuutus mõos väega halvastõ. Vannokoton ei olõ hingetohtrit egä juhendajat, kes näidega tegelesi. Hää, ku huuldajitki om, kes süvvä andva ja ihho kraamva.

Nii omgi nätä, kuis murõst murtu ja aoviidüsseldä vanakõsõ paari kuu peräst istva sängü veere pääl ja vahtva sullõ tuhmi ja hallõ pilguga otsa. Näide jaos om aktiivnõ elo eletü. Edesi mõtlõt viil ummi tõpi pääle ja veerütät päivi õdagu poolõ. Kellel viil om ellätahtmist, tuu eläs, a kes luutusõ är kaotas, tuu kistus.

A luutma piät. Ildaaigu olliva mul paar tutvat väega rassõlt haigõ. Ütel oll’ neländä staadiumi vähk, mis jo sõra mitmõhe organihe ajanu. Tä oll’ pikkä aigu haigõmajan. Käve mitu kõrda lõikusõl ja saiõ keemiät. Ollõn nii haigõ, tahtva pall’o eutanaasiat. A taso ei õkvalt tahta, mõnikõrd lätt ka parõmbahe.

Mi ka jo mõtli, et lõpp om lähkül. Es julgu haigõ käest küssü kah, kuis tä taht ummi matussit kõrralda. Ja hää oll’, et jäie küsümädä, muido olõs peräst väega häbü olnu. Teno häste arõnõnulõ meditsiinile ja suurõlõ ellä tahtmisõlõ om tuu inemine joba mitu aastaiga paranu ja koton. Tund rõõmu tervüsest ja latsõlatsist.

Tõnõ juhus oll’ koroonaga. Mu vanõmb sugulanõ põdõsi pikkä koroonat ja olle neli kuud haigõmajan. (Ja olõssi viil rohkõmbki peetü, ku tä esi ei olõs kodo tahtnu). Edimält oll’ iks nii kehvä, et peeti mitu nädälit hingämisaparaadi all. Edesi oll’ palanik kopsu nii är tsurknu, et hingäs’ hapasnikuga. Ku ma küsse haigõ kottalõ, sis üts tohtri ütel’ õkvalt är, et määnestki eloluutust ei olõ.

A haigõ naas’ hilläkeiste paranõma. Mõistus ja ellä tahtminõ tulli tagasi. Opsõ vahtsõst hingämä, kõndma ja süümä. Välän oll’ viil lumi maan, ku tahtsõ jo kodo murro niitmä. Aig oll’ vaihõpääl saisma jäänü.

Prõlla om sugulanõ pia aasta jo koton olnu ja nii kõpõ, et eläs umma egäpääväst ello. Sõit autoga ja saa uma majapidämisegä häste, ilma tõisi abilda hakkama. Ei olõ täl ratastuuli, hapasniguballuuni ega söögisondi.

Siist tulõ vällä, et ku väega tahat ellä, saat ka rassõst tõvõst jako. Piä ei kõgõ mõtlõma kuulmisõ pääle.

Ku elo om antu, sis tulõ iks ellä!

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit