Teedüst om nii pall’u, et om kerge inemiisi hanita
ja panda näid uskma tuud, midä nä muidu es usknu
Viimätsel aol olõ mõtõlnu, et seo ilma aigu om tiidläse elu õks perädü rassõs lännü. Joba ma kuulõ, kuis üts vai tõnõ nakkas vasta, et mis sa jorisõt: tarõ om lämmi, tüüd saat suurõlt jaolt tetä kotust puutri takast, vällän piät vähä käümä ja pisiläisi ni viirusõga ei putu tuuperäst kuiki pall’u kokku, palk tiksus arvõ pääle. Hää elu pääl olt ullis lännü, muud ei midägi… Tuu kotusõ päält om jorisõjal sulaõigus. Tuust väikust asjast, et hummugust õdaguni üte kotussõ pääl istmine ja puutriekraani vahtminõ ni puutri läbi ilmarahvaga kõnõlaminõ nakkas ütte vai tõist muudu peris hullult tervüse pääle, mi seokõrd ei kõnõlõ. Hääoluütiskunna inemiisi egäsugumadsõ tervüsehädä ja noidõ hind nii otsõsõn ku kaudsõn tähendüsen om hoobis tõnõ teema ja tuu tõstami seokõrd kõrvalõ. Mõni tõnõ kõrd kõnõlõmi.
Parhillast aigu kutsutas ütiskunnan tõõjärgses vai tõõpõh’alda aos. Tuu tähendas, et ussõst ja aknõst satas sisse egäsugumast vahtsõt teedüst ja uudissit, midä ollõv «maailma juhtva tiidläse» õkva nüüdsama leüdnü ja mis om nii salahanõ, et õnnõ ütsiku inemise omma vällävalitu, kiä omma tuu tiidmise manu imekombõl päsenü. Kiäki muiduki noid tiidläisi nimmepite ei nimma, kõnõlõmalda ülikooli vai tiidüsasutusõ nimest, kon tuu vai tõnõ väärt tiidüstüü om tettü vai kost tuud tiidüstüüd ka tõsõ inemise uma silmäga omma lähembäst lukõ saanu… Ja kõkkõ tuud vaimsõt asku mugu kogunõs ja kogunõs nigu kõgõsugumast tränni majapedämisen. Jummal tiid, kost saadu, jummal tiid, misjaos tuudu vai luudu ja misjaos tarvitõdas. Vaia taad tränni paistu ei ollõv, a minemä visada kah ei ihna. Tõnõkõrd, ku aigu juhtus olõma, sordit aoviites ütest unikust tõistõ ja mõtlõt, et a vast konagi… A ei lää vaia, tuud tiidse joba Võru liinan üts vanamiis, kiä sada aastakka tagasi lõpnu tsirgu uulidsa päält üles kor’as’ ja karmanihe tsusas’, et… vast konagi… haisama nakas’, rõibõ, ja vanamiis visas’ tä karmanist nädäli peräst suurõ kaariga vällä.
Tõõpõh’alda ütiskunda kutsutas ka sotsiaalmeediä tõõ aos. Tuu tähendäs, et egüts või levitä, niipall’u ku vähägi jõud, ütismeediän egäsugumaidsi kontrolmalda uudissit, nii sääntsit, mis levitäjä hindä arvusaamist ilmaelust tugõva, ku ka sääntsit, minka saat esi perädü pall’u tähelepandmist ja klikke… Seo ilma aigu kõnõlõmi joba tükk aigu ka sääntsest as’ast nigu tähelepanumajandus, mille päält tiinvä peris rassõt rahha nuu, kellest mi periselt suurt ei tiiä, a kiä hoitva üllen ütismeediät ja ütel vai tõsõl viiel ka kontrolva ja andva tsihi inemiisi mõttilõ ja sõnnulõ.
Vanast lasiva külä pääl ringi «rätiga vai hambiidõga raadio», kes kaksõ talust tallu uudist viiä, selle et kiäki koskil oll’ arvada midägi nännü, kuulnu vai tennü. Noilõ es massa kiäki peo pääle medägi, halvõmbal juhul sai mõni keretävve tappa, ku ülearu pall’u tühjä juttu porgat’. Viil vanõmbal aol oll’ asi lihtsä: ku susi, õigõlõ tuu elläi, kiä oll’ võtnu soe kuju, et soe muudu murda, tull’ lähköhe, andsõt tälle väidse otsast leibä vai lassõt hõpõkuuliga ja asi oll’ ütte- vai tõistmuudu kõrran.
A tuud, kiä libauudissõ ütiskunda lakja pill vai umakasu peräst inemiisi ullitas, inemiisi tervüse ja mõttiidõga mäng, väidse otsast leeväpalaga ei meelütä vai hõpõkuuliga maha ei võta. Timä nakkas kõgõst jõust vasta, et meil om sõnavabadus ja demokraatia ja kiä sa ülepää sääne olt, et tult minnu oppama ja kiildmä-käskmä. Ma esihindä tarkusõst tiiä, kuis as’a umma. No nigu tuu tähtsä peremiis Koidula näütemängun, kiä esihindä suurõst tarkusõst lassõ sada vakka kesvä tangus tetä. Perän tull’ tõisil, kiä peremehe arust sukugi nii targa es olõ ku timä esi, tuu asi kuikina är klaari.
Ja kona egäsugumast teedüst om nii pall’u nigu ratsahobõsõ s..ta (kuigi tuud viimäst seo ilma aigu enämb koskilt ei levvä, a om sääne illus vannamuudu ütlemine), sis om perädü kerge ka inemiisiga manipuliiri, inemiisi ullita ja hanita ja panda näid uskma ja tegemä asju, midä nä vast esi muidu es usknu ega tennüki. Pall’u kitet terve talupojamõistus, mis tugõ elukogõmusõ, kriitilidse mõtlõmisõ, üte vai tõsõ as’a üle otsustamisõs tarvilidsõ teedüsse lahksamisõ pääle nii, et puult ei võta, paistus ollõv suurõ osa ütiskunna liikmiide mant mõnõs aos minemä pagõnu. Ja ku taad tõõpõh’alda maailma pruuvi mõõta, sõs paistus ollõv seo suurõ põh’alda maailma seen üts tõnõ, väega väiku, tsibatsill’ukõnõ tiidüspõhinõ maailm, mis om hinnäst häbelikult kokku tõmmanu ja pruuv kuikina ellu jäiä.
Ja mis tu vaenõ tiidläne piät sõs nüüd seol tõõpõh’alda aol tegemä? Mi käest oodõtas vastussit, mis pidänü avitama ütiskunnal ja inemiisil seo seen uma eluga parõmbahe toimõ tulla. A tiidläisi hädä om tuu, et näil olõ-i lihtsit ja selgit vastussit, mis püsüse aon kimmä nigu sannasuurunõ raudkivi nurmõ pääl vai nigu muinasjututegeläse – vaenõlats om ja jääs õks hääs ja usinas, ütskõik ku pall’u tedä ka ei kiusata vai ei pessetä. Nä olõ-i selgelenägijä ega kaardipandja, kiä kündlevalgõl kuulutasõ tõtõ ja õigust – tuud ütte ja ainumast.
Tiidläne kaes egäsugumadsõ vahtsõ tiidmise valgusõn vai kahtlusõ kõrral vana saisukotusõ põh’alikult läbi ja tuu vai tõnõ asi või paistu nii mõnigi kõrd hoobis tõistmuudu. A sõs tulõ inemine ja ütles, et kuis sis nii, a tuukõrd sa ütli jo niimuudu… ei, sinnu ei saa uskõ, sa võlsit… ja ti, tiidläse, olõti ülepää üts kinnimastu kamp, ti kõnõlt tuud juttu, midä käskvä nuu inemise, kiä teile palka masva, ja tuuperäst ei saa teid ilmangi uskõ.
Tuun viimätsen esiki väikene jüvä om: ku tiidläne nakkas umma uurmistüüd säädma seki perrä vai kaes, et tege tuud, mis parajalõ moodun om vai kuimuudu tä rahaandjilõ mokkamüüdä juttu aiõn esihindäle suurõmbat kassu lõigada saa, sõs om asi hukan. Tiidläne piät jäämä kimmäs ka sis, ku või olla, et timä näge maailma veidü kavvõmbalõ ja veidü tõistmuudu ku ülejäänü inemise timä ümbre. Ku kavvõdahe, tuud näütäs aig. Ja mullõ om aig näüdänü, et väega pall’u sääntsit asju, mink pääle kaeti viil 30–40 aastakka tagasi kõõrdu ja imelikult, omma saanu tõsitsõltvõetavas. Kasvai näütüses võru keele ja kultuuri uurminõ ja opminõ, tuud ka suurõnkoolin.
Maailmast arvusaaminõ ja maailma mõõtminõ om üts ütlemäldä keerulinõ kunst. A umma maailma massa-i vähämbäs mõõta, ku tä periselt om. Ütel’ ju vanarahvaski mõnõ inemise kotsilõ, et tä om kül pütün kasunu ja punnimulgust om tedä söödetü. Andku jummal, et tuu pütt ja punnimulk olõssi ei tõõpõh’alda ao ütismeediä.
Kõivupuu Marju,
võrokõsõst tiidläne
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.